Hiina võttis meid vastu niiskuse ja umbes 35kraadise palavusega. Jõime kogu aeg vett, et keha (eelkõige kõri) ära ei kõrbeks, ja hoidusime liiga jahedadest konditsioneeridest. Proove tegime hotelli fuajees ja mõnikord ka hoovides, tubades ja häält liigselt pingutamata bussiski.

Meil läks fantastiliselt, mis puudutab võistlust ja esinemisi: kaks kulddiplomit nn kooriolümpial, sooloesinemine 20 000 inimese ees, osalemine teleülekandes, mis kanti edasi miljonitesse peredesse, soolokontsert EXPO-l.

Suhteliselt lühikese reisi jooksul oli oluline mitte lasta mööda ainsatki võimalust kõigest maksimumi võtta, seega läksid käiku ka öötunnid, mida tarmukalt “ööülikooliks” kutsusime. Ööülikoolide saatel lõõgastusime ja arutasime elu, Hiina, iseendi üle. Saime üksteisele tuttavamaks.

Meil on kooris väga eriline seltskond, kellest paljud ei ole iga päev üldse muusikaga seotud. Kõik on oma ala hinnatud spetsialistid, põnevad, hea huumorisoonega intelligentsed inimesed, kes ei karda raskusi, et koos midagi suurt ette võtta. Koor on kultuuripealinna aastat 2011 oodates Veronika Portsmuthi juhtimisel väga suurte sammudega edasi arenenud nii tasemes kui tuntuses. Loodetavasti kuuldakse meist veel palju.

Aga praegu läheme väljateenitud suvepuhkusele. Ja esimese asjana pärast Hiina reisi – lõpuks ometi magama.