Autor Reko Lundán. Lavastaja Peeter Raudsepp. Osades Katariina Lauk, Margo Teder, Tanel Saar ja Marilyn Jurman. VAT Teatri esietendus 1. oktoobril Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.
“Tarbetud inimesed” kuulutati välja tragikomöödiana. Muidugi ei pea see žanr koosnema täpselt 50% koomikast ja samast osast traagikast, aga “Tarbetud inimesed” asuvad küll viimsel piirimaal, kust tragöödiani on üksainus samm või veelgi vähem.
Näidendina ei ole kolme aasta eest 37aastaselt ajuvähki surnud Reko Lundáni “Tarbetud inimesed” nii tugev kui sama autori Vanemuises kolmandat hooaega (seega siis edukalt) mängitav “Suurema kurbuseta”. Lavastusena sobib majanduslikust allakäigust tingitud isiklikust frustratsiooniseisundist rääkiv lugu 2009. aasta Eestisse veel pareminigi kui 2003. aasta Soomesse.
Mõlemad tükid räägivad lihtsatest soomlastest, noortest ja keskealistest, kes püüdlevad visalt, kuid lootusetult oma pisikese õnne poole. Juba pealkirjad on ühest paradigmast, sest “Suurema kurbuseta” räägib tegelikult väga suurest kurbusest ning “Tarbetud inimesed” näitab, et seda tüüpi tarbetuid inimesi ei tohiks olemas olla. Vähemalt Soomes, kus on niigi kaamos, sarikoolitulistajad, odaviskajate medalita jäämine MMil ja muud depressiooniallikad.
Kõige küsitavam tundub “Tarbetutes inimestes” Katariina Laugu Tuula tegelaskuju. Erinevalt kolmest ülejäänust ei suuda ma säärast naist reaalses elus ette kujutada. Ta pole nüristunud alkohoolik, kes kannataks mehe peksu ja terrorit vana hobuse rahuga. Ta pole suhtesõltuvuses. Ta on majanduslikult mehest võrreldamatult edukam. Nii jääb arusaamatuks, miks ta äraminekule füüsilisi ja vaimseid piinu eelistab. Ka ühise lapse järjepidev ettekäändeks toomine tundub ebakohaselt melodramaatiline. Ja hoopis loomuvastane on Tuula poolt vaesuse ja virelemise eelistamine (fiktiivsele) lahutusele, mis mehe abiraha mitmekordseks tõstaks.
Lauk mängib Tuulat mitmeplaaniliselt. Tüübina jääb ta ikkagi ebausutavaks; konkreetse inimesena, ehkki erandlikuna, on ta ometi igas stseenis usutav ja ka läbivalt terviklik. Tuula väljapääsmatuna näiv vaikne ahastus tekitab ühevõrra nii kaastunnet kui nördimust.
Margo Teder tema sadistliku töötu abikaasa Karina on õige tore tüüp. Kuigi just tema probleemid on suurimad, just Kari on näidendi idee kandja, ei tee ta ise oma eluga toimetulemiseks midagi. Pigem käib võitlus tema pärast, Kari kreedo on: “Katsuge aga mind aidata, oi kuidas kahetsete!” Eriti meeldejäävad on Tederi metamorfoosid võileibade tegemise – äraviskamise – naise sööma sundimise stseenis.
Töötule Soome mehele vastandub edukas Soome mees Petri (Tanel Saar). Tegu on professionaalse halastaja-samariitlasega, kes oma murust madalama ego ka intiimsuhetesse üle kannab ja nõnda sama palju segadust külvab kui Kari.
Külalisnäitleja Marilyn Jurman Sonja osas oli lavastajalt hea valik. Jurmani lavaolemus kujutab endast midagi, mida võiks defineerida läbimõeldud lapselikkusena. Eriti omapärane on tema lapselik, kuid jõuline ja meeldejääv hääl ja diktsioon. Ma ei usu, et Salme Reek samas vanuses parem oli.
Näidendi pealkiri on mitmuses, kuigi süžee keerleb pealtnäha ainult ühe tegelase, Kari tarbetuse ümber. Aga tegelikult võib ka Tuulat tarbetuks inimeseks pidada. Sest üks loogiline põhjus, miks ta koduvägivalla ohvri rollist pääseda ei taha, siiski on: ta käitub nõnda lihtsalt harjumusest ja rutiinist.
