Carl Mothander „Rootsi kuninga valge laev. Riskantne mäng rannarootslaste pärast“ Tõlkinud Anu Saluäär. Hea lugu, 2016. 213 lk.

Esimest korda puutusin rannarootslaste ja natside teemaga kokku, kui tegin intervjuu ­Sigrid Rausinguga, ühe Suurbritannia kõige rikkama naisega, kelle varandus on pärit tema rootslasest vanaisa asutatud joogipakendite firmast Tetrapak. 1993–1994 viibis Rausing Noarootsis, kus ta kogus materjali doktoritöö jaoks kultuuri­antropoloogias. Selle põhjal kirjutas ta raamatu „Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist“ (Imeline Ajalugu, 2014), kus ta muu hulgas arutleb pikalt rannarootslaste „määritud maine“ üle Rootsis. Ta kirjutab, et teise maailmasõja lõpus „natsid [---] nõustusid sõlmima kokkuleppe ja toimetama nad tasu eest Rootsi, rahu ja neutraliteedi maale“. Kogu episood tundus mulle väga saladuslik: miks sakslased sellega sõja lõpus üldse tegelesid ja kas tõesti natsid olid selle idee autorid?

RANNAROOTSLASTE ABISTAJA: Carl Axel Mothander.
Üllatava vastuse leidsin nädal tagasi Carl Mothanderi (1886–1965), Eesti vabadussõjast osavõtnud Rootsi ohvitseri mälestusraamatust „Rootsi kuninga valge laev“ (esimest korda e.k 2011). Mothander abiellus 1928. aastal paruness Benita von Wrangelliga ja temast sai Tohisoo mõisnik, nad pääsesid veel 1940. aastal Eestist minema. Aga just Carl Mothander tegi võimalikuks rannarootslaste pääsemise, mida Rausing natside ideeks ja teeneks peab. Oma päritolu ja rannarootslaste erilise kultuuri tõttu oli neil päikesepoolne koht Mothanderi südames.

Mothander elas talvel Toompeal Wrangellide vanas aadlikorteris ja suvel Tohisoo mõisasüdames, mille vabariik oli tema abikaasale Benitale alles jätnud. Oma tähelepanuväärses raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased“ (e.k 2010) kirjeldab ta sõjaeelset elustiili Toompeal, mille iidvanades aadlikorterites polnud sadu aastaid ühtegi mööblitükki liigutatud ja kus elasid muldvanad aristokraadid mingist kummalisest kadunud maailmast, Tohisoo mõisaidüllist ja kõike seda jõhkralt lõhkuvast Nõukogude võimust.

Juba 1942. aastal oli Mothander Tallinnas tagasi, et saksa omavalitsusega pidada läbirääkimisi rannarootslaste Rootsi toimetamise üle. Ta kohtus kindralkomissar Litzmanni, poliitilise politsei SD juhi Martin Sandbergeri ja paljude teiste natsidega ja kirjeldab ka nende inimlikku poolt. Ta seikles Berliinis Natsi-Saksamaa välisministeeriumis, külastas rannarootslasi ja kirjeldas nende toonast kurba eluolu. Vähehaaval sai temast sai Rootsi riigi piiramatu tegevusvabadusega usaldusmees. Mothander organiseeris haigete rannarootslaste väljaveo Rootsi aurulaeval Odin, Küllo Arjaka andmetel viis Odin 1943. aasta novembris-detsembris Rootsi 738 inimest. Selle laeva vahetas välja vana kaubalaev Johann.

ALATU PETIS: SS-lane Ludwig Lienhard (vasakul) tegi rannarootslaste transpordist oma eraäri.
Mothanderi päästeaktsioon lõppes aga järsult, kui aferistist SS-­lane dr Ludwig Lienhard, kes oli ­pikka aega Mothanderi tegemisi jälginud, rannarootslaste transpordi temalt jõuga üle võttis ja sellest oma era­äri tegi. Mothanderist mööda minnes saavutas ta kokkuleppe Rootsis rannarootslaste päästmisega tegeleva nn Pakri komiteega, mis Rausingu andmetel maksis talle 50 Rootsi krooni üleviidu eest. Lisaks oli Lienhard alatu petis. Mothander kirju­tab: „Kasum, mis Lienhard teenis üle­viidute pealt, kasvas selle arvel, et tal endal polnud tarvis mitte mingeid kulusid kanda. Laevade üüri, transpordi- ja muud kulud kuni eestirootslaste Rootsi jõudmiseni tasusid mõned isikud Eestis, kes ei olnud teadlikud doktori kokkulepetest Stockholmis. Loomulikult oli Pakri komitee pidanud enesestmõistetavaks, et vedaja ise maksab kinni kõik kulutused, ega osanud arvatagi, et kogu väljamakstud summa läheb puhaskasumina otse doktori taskusse.“
VIIMANE VALGE LAEV: „Triina“ oli väike laev, mis tegi viimase põgenemisreisi Tallinnas Kopli sadamast Rootsi 20. septembril 1944. Selle pardal oli ka SSlasest aferist Ludwig Lienhard.

1944. aasta juulist septembrini viidi kahe laeva üheksa reisiga Rootsi 3335 rannarootslast. Viimased laevad lahkusid Tallinnast septembri keskel. Lienhard võttis laevadele ka teisi inimesi, eraldi tasu eest; kui kellelgi oli kaasas kallist antiikmööblit, ei lubanud ta seda pardale viia, ostis võileivahinna eest ära – ja paigutas selle juba kui oma varanduse laevale. Pärast sõda sai Lienhardist rikas mees, ta elas Rootsis ja ostis seal mõisa, kuid anti Saksamaale välja. Ta põgenes Lõuna-Aafrikasse ja hiljem elanuvat ta vana ja kibestunud mehena Saksamaal. Nii Rausing kui Mothander kirjutavad, et aferist ja viimases hädas olevate inimeste pealt suurt kasu teeninud Lienhard oli unistanud saada kas „Vormsi krahviks“ või „Ruhnu majakavahiks“.