Pean Kurt Vonneguti koduuksele koputama täpselt kell kaksteist ja selleni on veel üle tunni aja aega. Hotelli tagasi ei kipu, sest avastasin eelmisel õhtul kummuti tagant hiirepere. Külm on, teen kvartalile veel paar tiiru peale.

Kurt Vonnegut Jr. (81) elab New Yorgis keset Manhattanit, sama tänava lõpus kõrgub Oscar Niemeyeri kavandatud iluskole ÜRO peahoone ja üks kallimaid korterpilvelõhkujaid Trump World Tower, lääne poole jäävad pangad ja keskvaksal.

Kui ma eelmisel päeval käisin õiget maja tuvastamas, toimus kõrvaltänavas lärmakas demonstratsioon Haiiti presidendi Jean-Bertrand Aristide vastu. Tornide vahele on pressitud rida väiksemaid hooneid, muuhulgas 1862. aastal ehitatud valge neljakordne Victoria-ajastu majake, kus elab Kurt Vonnegut.

See on kallis piirkond ja Vonnegut ise on traagilise saatusega rikkast perest. Tema isa Kurt seenior oli Indianapolises arhitekt ja ema kohalik seltskonnadaam, kes lennutas tuulde suguvõsa õlletööstusega teenitud varandust. Ema tappis end 1944. aastal unerohu üleannusega päev enne, kui poeg pidi saabuma emadepäevaks koju Teisest maailmasõjast.

Vonnegut abiellus 1945 oma lapsepõlvesõbratari Jane Coxiga ja nad said kolm last. 1950ndatel aastatel surid lühikese aja jooksul kirjaniku isa, õde ja õemees.

Vonnegutid lapsendasid kolm õe pere last ning pereisa töötas järjest nii vaimse puudega laste õpetajana, ajakirjanikuna kui ka näiteks ühes esimeses Saabi Ameerika esinduses.

1970 kolis Kurt Vonnegut pere juurest ära ja abiellus 1979 kuulsa portreefotograafi Jill Krementziga. 1984. aastal üritas kirjanik end tappa unerohu ja alkoholi seguga, kuid ta leiti õigel ajal ja päästeti. Eks ta ole.

Kell saab kaksteist, astun lumisest trepist üles, panen diktofoni käima ja helistan kella. Jõuan veel mõelda, et oleks lõputult nõme, kui nii pika reisi peale kohtumine mingil põhjusel ära jääb.

Ladina-Ameerika näojoontega majapidajanna avab ukse ja perekoer, armas, aga ebamäärane väike valge nuustik asub mind püksisäärest kiskuma ja üritab sülle hüpata.

Koera üritab korrale kutsuda Vonneguti abikaasa Jill (63), kes juhatab mind suure täispuidust köögilaua äärde. Koridori seintel on tema originaalfotod Vonnegutist, Alfred Hitchcockist, Andy Warholist ja teistest kuulsustest. Vonnegut ja Krementz andsid 1991. aastal korra sisse ka lahutusepaberid, kuid elavad koos siiani.

Trepile ilmub Vonneguti seitsmes laps, adopteeritud tütar Lily, kes hõikab kuskile ülespoole: “Isa, sinu juurde tuldi!”.

Trepp nagiseb ja kööki astub Kurt, seljas hele triiksärk ja sinine vest. Juuksepahmakas on endiselt üllatavalt vägev. “Estonia! Sa valisid tuleku jaoks kehva ilma.”

Tervitame ja vastan, et vastikul moel meenutab ilm mulle kodumaad. Kuulus kirjanik on vist end Eesti suhtes pisut kurssigi viinud, sest teab nii meie rahvaarvu kui seda, et eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka.

“Mulle meeldib üksnes juba mõte, et on selline paik nagu Eesti, teid on kokku üksnes poolteist miljonit, kas pole?”

Istume elutuppa diivanile ja majapidajanna toob kohvi ja teed. Laual, seintel ja kaminal on suur hulk raamitud fotosid Vonnegutite perest.

Palju teil tänapäeval külalisi käib?

Mitte kuigi palju. Sa pead silmas intervjueerijaid nagu sina? Mitte kuigi palju.

Aga te pole ka käitunud nii nagu J.D. Salinger, kes pole intervjuusid andnud juba vast 20-30 aastat.

Ta pole vahepeal sõnagi avaldanud. Ma olen sündinud 1922. aastal ja kui ma II Maailmasõjast koju tulin, oli Salinger Ameerika kõige kadestatum kirjanik ning kõik pidasid end uueks Salingeriks. Ma pole temaga kunagi kohtunud, aga olen temaga olnud kirjavahetuses.

Meil oli Nõukogude Liidus sama tõlkija, Rita Rait, kellel polnud just kõige venepärasem nimi – aga ta mõistis “Kuristik rukkis” ilmumise (1951) järel, et tegu on meistriteosega. Seega ütles ta mingile ametnikule, et see raamat tuleb välja anda ja ta tõlkis raamatu vene keelde, et ametnik saaks seda lugeda ja too andis selle omakorda enda naisele lugeda, kes ütles, et ei, see on väga ropp raamat.

Möödus palju aastaid, kuni toimus Ameerika ja Nõukogude Liidu intellektuaalide ja kirjastajate kohtumine ning see ametnik kuulus samasse seltskonda. Kohtumisel küsis üks ameeriklane ametniku käest, et millise ameerika romaani nad sel aastal välja annavad.

Nojah, ametnik teadis ainult ühte ameerika kirjanikku, “Kuristik rukkis” autorit – ja nii nad selle avaldasidki!

Õigupoolest avaldati teie raamatuid Nõukogude Liidus üllatavalt palju, ilmselt nendes sisalduva iroonia tõttu Ameerika elustiili üle?

Jah, aga mitte ainult selle pärast. Mina kirjutasin ainsa populaarse ameerika sõjaromaani, milles mainiti ka venelasi ja Nõukogude Liitu. Jah, misiganes põhjus ka pole, siis on üks kultuurinähtus, mida ma ei mõista. Mul on hea meel, et see nii on, ma olen rõõmus, et Vene kirjanikud nagu Dostojevski, Tolstoi ja teised sellised on minu põlvkonna ameerika kirjanikele avaldanud palju rohkem mõju kui meie endi kirjanduslikud eelkäijad, Hawthorne ja Twain ja Herman Melville. Miks see nii on, ma ei oska öelda. Välja arvatud see, et need raamatud on nii jõulised ja minu lemmik nende seas on Gogol.

Mõnikord nimetatakse ka teie põlvkonda “kadunud põlvkonnaks”. Kui kadununa te siis end tunnete?

Noh, peamiselt öeldi seda minule eelnenud põlvkonna, ehk näiteks Hemingway ja Scott Fitzgeraldi kohta. Ei, ma ei arva, et me pidanuks end kadunuks.

Sõjast naastes elasime kõik üle Teise maailmasõja järgse majanduskriisi. Ja me tahtsime ehitada paremat maailma, sest nii palju oli teha, nii palju tuli uuesti üles ehitada. Me unistasime Utoopiast. Ei, me ei pidanud end sugugi kadunuks.

Kes on Kurt Vonnegut kõige rohkem: patsifist, ateist, anarhist või lihtsalt humorist?

Ei, ma olen humanist, mis tähendab meie riigis inimest, kes üritab käituda võimalikult hästi, ilma et ta teispoolsuses loodaks selle eest tänu või kardaks karistatud saada.

Kas teate juhtumeid, et teie raamatuid oleks praegugi mõnedes koolides ära keelatud?

Väga primitiivsetes kogukondades. Mõningaid mu raamatuid on isegi põletatud.

Teie raamatus “Sinihabe” on veider episood, kus ühel maalil on kujutatud kahte saksa mundrisse rõivastatud sõdurit, Laurelit ja Hardyt, kes on eestlased. Kas mäletate, mis andis teile sellise mõtte?

Ei, aga ma tean, millest sa räägid. Mõned poed müüvad mudeleid: väikeseid tanke ja väikeseid sõdureid ja mõned neist on ainueksemplarid, sest need on valmistanud mõni konkreetne inimene. Tegelikult polnud need eestlased, need olid Laurel ja Hardy Wehrmachti mundris Vene rindel.

Olete te mõne eestlasega kunagi kohtunud või oskate mõnda nimetada?

Ühtegi püsivamat tutvust küll mitte, võib-olla mõne kultuuriürituse käigus. Ei, see on minu kõige lähedasem kokkupuude, ent teisest küljest – teid, kellega üldse kohtuda saaks, pole ju kuigi palju!

Kuulsin, et te ei kasuta arvutit. Sain teiega ühendust läbi Oliver Sacksi, kes samuti ei kasuta arvutit. Kas teile lihtsalt tundub, et saate ilma nende masinateta hakkama?

(Eelmisel aastal külastas Eestit ameerika neuroloog ja teaduskirjanik Oliver Sacks, kes on Kurt Vonneguti sõber ja aitas mul temaga ühendust saada.

Sacks rääkis, et kuna nii tema, Vonnegut kui Susan Sontag armastavad endiselt kirjutusmasinal tippida, on New Yorgi kuulsatel kirjanikel sama kirjutusmasinate parandaja, kes käib kordamööda neid kõiki aitamas.)

Nojah, viiulimängijad mängivad ikka viiulit ja mina kirjutan masinal, nii et ma mängin edasi ikka kirjutusmasinal. Mul pole olnud põhjust oma harjumusi muuta.

Aga ma ikkagi pean muutuma, enam ma ei saa osta kirjutusmasinat ega kirjutusmasina linte, nii et jah, mul on arvuti, aga ma kasutan seda üksnes teksti sisestamiseks.

Räägime televisioonist. Mida te televiisorist vaadate?

Televiisoris on suurepäraseid saateid. Tükid, mis kestavad kõigest tund aega või umbes nii palju ja on samad head kui mistahes etendus Broadwayl või vanal Broadwayl. Kuna me oleme inimsugu, siis sama peab paika nii Eestis kui ükskõik kus mujal, tegu on kunstiga.

Aga uudised on tõeliselt jubedad, seal ei öelda midagi. Uudistes räägitakse ainult sellest, mille puhul nemad tahavad, et me hooliksime sellest.

Ma olen USAs esimest korda ja olen märganud, et teistest riikidest ei räägita uudistes mitte midagi.

Vastab tõele. Televisiooni kontrollivad pööraselt rikkad inimesed, korporatsioonid ja nad ei taha, et me vaevaks oma pead teiste rahvaste probleemidega, nad tahavad üksnes seda, et oleksime lõbustatud ja tuimad. See on narkootikum ja pealegi vägagi tugevatoimeline narkootikum.

Kas vaatate ka neid uusi “dokumentaalseepe”?

Ei, need ei paku mulle midagi. Aga mõned politseisarjad on väga hästi tehtud. Praegune Ameerika valitsemisviis on televisiooni jaoks toodetud film.

Mis teid uudistes kõige rohkem vihastab?

Et ma ei saa teada, mis maailmas õieti toimub, kui see just ei puuduta väga triviaalseid küsimusi: näiteks mõne konkreetse prominendi kohtuasja.

Televisioon ajas mul harja punaseks Libeeria pärast, kus suur hulk inimesi maha notiti. Ma lihtsalt ei saa infot, mida põrgut seal õieti toimub.

Ja ma tean, et meie sõjavägi on Afganistanis ja ka Jugoslaavias, või seal, mis vanasti oli Jugoslaavia – ma lihtsalt ei saa kuskilt teada, mis seal toimub.

Ka Eesti sõjaväelased on praegu Iraagis.

Ah et te kuulute koalitsioonivägede hulka. Minu arust poleks te pidanud seda tegema.

Kui palju te jälgite meelelahutust? Kas te seda teate, kes on Britney Spears?

Ma tean, kes ta on, mul 21aastane tütar, kes on tema kaasaegne ja teab paremini. Aga ma tean, et ta ei oska laulda, näidelda, ega üldse teha midagi eriti hästi.

Paljudele inimestele on väga vastukarva, et George Bush on USA president. Mida teie sellest arvate, et Ameerika president on George Bush?

Noh, ta on terve planeedi president, nii et kuidas saaks mitte hoolida? Ta ei meeldi meile põrmugi ja mulle on vastumeelt elada jõhkras riigis ja jõhkra rahva keskel.

Me ei ühine ühegi rahvusvahelise keskkonnalepinguga, me tapame planeeti. Nüüdsama, kui me siin istume, planeet sureb jupphaaval.

Kas teie arust ollakse Ameerikas ükskõiksed keskkonnaküsimuste suhtes?

Kodanikud mitte, küll aga valitsus ja valitsuse taga on korporatsioonid, kes tahavad takistamatult teha kõike, mis süda ihaldab.

Kas teie arust on olemas õigustatud sõdu?

Noh, kunagi panid iraaklased enda kaitseks kõvasti vastu, enesekaitseks mõeldud sõjad on õigustatud.

Kui teil oleks võimalus midagi George Bushilt küsida või paluda, siis mis see oleks?

Ma paluksin tal tagasi astuda. Minu arust pole ta pädev meie planeeti päästma, kui see üldse võimalik on, tal lihtsalt pole vastavaid võimeid. Nii et palun, luba kellelgi teisel olla president.

On stereotüüpne ütlemine, et kõik ameeriklased mäletavad, kus nad olid 11. septembri sündmuste ja JFK atendaadi ajal. Kus teie siis olite?

11. septembri ajal olin ma Long Islandil, mu abikaasa oli siin, nägi seda hirmsat tossu ja helistas mulle. Rohkem vapustas JFK atendaat, meie presidendi tapmine, jumal hoidku! Elasin tollal Cape Codil, mitte kuigi kaugel paigast, kus president vanasti veetis oma suvepuhkusi.

(Vonnegut elas Atlandi ookeani ääres Cape Codi rikaste suvituspiirkonnas oma eelmise perega, kuni ta lahutas ja asus kokku elama Jill Kremetziga, oma kirjastaja naisega. Kirjastaja elavat tänaseni teisel pool tänavat asuvas majas.)

Mida mõtlesite, kui kuulsite 11. septembri sündmustest?

Ma polnud üllatunud, sest mind ei üllata mitte miski. Ja mulle jättis väga sügava mulje, kuidas seda kõike tehti, tehnoloogilises plaanis oli see hiilgavalt korraldatud.

Poliitilises mõttes on meie valitsusele väga kasulik, et me kardame, kardame palju rohkem, kui tegelikult põhjust. Ning väga suur raha liigub selles äris, et toota seadmeid pommide leidmiseks või meie kingade uurimiseks, kui me lennuväljale läheme. See on kõik poliitiliselt tulus nonsenss.

Vaata, kui keegi tahaks meid uuesti õhku lasta, siis nad lihtsalt teevad seda ja neid ei saa takistada, sest inimesed on nii intelligentsed ja nutikad olevused.

Ja loomulikult bioloogiline sõda, siberi katkuga ründamine, jah, meil oli juhtum, kus rünnakuks kasutati siberi katku pisikuid – seda tegi ameeriklane.

Keskse hoone õhkimine? Jah! Mingi tegelane lasi õhku suure maja Oklahoma Citys, see oli ameeriklane! See on nagu ilmaga võitlemine.

Kui meenutate teie ajal elanud USA presidente, neid on olnud palju, siis kes neist oli parim?

Mul oli õnn elada ühe suure Ameerika presidendi ajal, kes oli Franklin Roosevelt ja kes tõesti hoolis kõigist. Nende praeguste Washingtoni tegelaste jaoks on reainimesed tühi koht.

Aga kes on olnud kõige halvem?

Praegune. Konkurentsitult. Ta on täielik võhik. Teised presidendid tundsid mõnevõrra ajalugu, see mees ei tea midagi ei ajaloost ega teadusest.

Kelle poolt te siis järgmistel valimistel hääletaksite?

Ükskõik millise demokraadi poolt, et need tegelased Washingtonist minema ajada. Me oleme nii keerulises seisus, et kõik muud variandid on paremad.

Kui te poleks osalenud Teises maailmasõjas, kas teie raamatud olnuks väga erinevad?

Ma ei tea. “Catch-22” autor Joseph Heller teenis Teise maailmasõja ajal pommituslennukil, mind lihtsalt pommitati. Tema tavatses öelda, et ilma Teise maailmasõjata oleks ta läinud keemilise puhastuse ärisse.

Ma ei tea, kas ma muidu oleks kirjutama hakanud, aga nüüd oli mul vähemasti millestki kirjutada. Mulle tundus möödapääsmatu, et pidin kirjutama Dresdeni pommitamise tulemöllust, sest ma olin seda ise näinud.

Teie raamatutest on küllaltki lihtne märgata, et te pole eriti usklik inimene.

See pole mingi saladus. Kui ma oleks katoliiklane, siis paistaks ka see raamatutest välja. See pole mingi probleem. Aga Eesti oli ju vist ainus Nõukogude Liidu protestantlik piirkond?

Ma ütlesin sulle varem, kes on humanist. See pidas paika ka mu vanemate, kõigi minu nelja vanavanema ja kaheksa vanavanavanema kohta, nii et see on pikka aega olnud meie perekondlik usund.

Ning minu esivanemad Saksamaal olid mõnda aega roomakatoliku kiriku liikmed, aga pärast seda kui nad olid lugenud Darwini õpetusi, leidsid nad, et preester ajas pada. Ja nad kõik olid haritud inimesed.

Olete praegu 81aastane. Kas vanus on lihtsalt number?

Ei, ma kavatsen nende asjade tootja (Näitab punast Pall Malli sigarettide pakki) kohtusse anda. Ma pole kolmeteistkümnendast eluaastast saati suitsetanud midagi muud peale nende.

Ma kaeban Brown&Williamsi tubakafirma kohtusse. Oma pakendil oleva kirjaga andsid nad lubaduse mind tappa ja nad pole seda teinud! Ei, nii pikk elu pole mulle meeltmööda.

(Neli aastat tagasi vaatas Vonnegut oma toas Ameerika jalgpalli finaali ja jäi suitsetades magama. Puhkes tulekahju ning kirjanik viidi vingumürgitusega haiglasse.)

Üks mu sugulane elas 108aastaseks, teil on veel kõvasti aega.

Nojah, Eestis võib-olla tõesti, ma ei tea...

Millised on teie fännid? Kas on olemas kindel tüüp?

Ma ei tea, ma pole uuringut tellinud.

Kas suurem osa loeb neid keskkoolis?

Einoh, see solvab mind, sest tegu on täpselt selle stereotüübiga, mille Ameerika kriitikud on mulle omistanud, et ma kirjutavat vinnilistele keskkoolipoistele. Einoh, tänan väga! Ma olen solvunud!

Küllap on see lihtsalt vanus, mil inimesed teie raamatud enda jaoks leiavad.

Hea küll, selles vanuses nad avastavad mu raamatud, aga raamatuid kirjutades ei mõelnud ma neile, vaid 50-60aastastele inimestele. Sa tabasid praegu õrna teemat, et ma kirjutavat ebaküpsetele inimestele. 17aastased inimesed on ebaküpsed.

Eestis on pigem tegu koolis kohustusliku kirjandusega.

Hurraa!

Vähemasti Eestis me ei põleta neid.

Noh, ega neid siingi eriti ei põletata. Inimesed, kes mu raamatuid põletasid, said karmi karistuse, sest see oli seadusevastane.

Kujutleme, et oleksite elanud Ameerika asemel Nõukogude Liidus. Siis poleks teilt vist küll ühtegi raamatut avaldatud.

Ma oleksin kirjutan teistsuguseid raamatuid, kui ma üldse oleks kirjutanud, ma oleksin ehk valinud mõne muu eriala. Aga kui oleksin kirjutanud, tead, mõnikord ju inimesed kirjutavad lihtsalt selleks, et leiba lauale saada. Ma võinuks olla ajakirjanik või kes iganes.

Ma oleksin ehk probleemidest hoidunud. Kui ma olnuks geenius, siis oleks ma ehk kirjutanud “Meistri ja Margarita”. Aga ma ei arva, et ma oleks olnud nii andekas.

Kas teil on vahel endiselt kiusatus kirjutada?

Kirjutada mida?

Näiteks raamatut?

Ohh, ma proovin ja proovin, aga mul ei tule midagi välja. Ma olen nagu muusik, nagu helilooja, kes tuleb klaveri juurde klimberdama, ma üritan iga päev midagi kirjutada.

Praegu ma üritan kirjutada kõnet. Täna esineb president kõnega “Olukorrast riigis” ja ma pean seda vaatama, sest mul paluti sellest kirjutada.

(Vonnegut pöördub abikaasa poole: “Ma pean täna “Olukorrast riigis” kõnet vaatama.” “Me võime selle lindistama panna,” vastab Jill Krementz. “Nojah, eks me võime igasuguseid asju teha.”)

Millest peaks teie arust kirjanik tänapäeva Ameerikas kirjutama, et olla populaarne?

Ameerika on kontinent. Üks Prantsuse ajakirjanik küsis minu käest, et mida Ameerika nüüd mõtleb, kui kaks meie hoonet maha tõmmati (naerab pikalt). Nad võivad ju mõelda mida iganes.

Tänapäeval näivad kõik telesaated, raamatud ja ajakirjad nõretavat seksist.

Jah, see on meie tähelepanu köitmiseks. Ja teine võimalus seda teha on surm. Ja veel üks viis on kuritegu ja karistus. Reklaamitegelased teavad, mis ameeriklasi huvitab: seks ja surm! Kas sa tead, mis lauset ma tahaksin oma hauakivile?

Mida?

“Ainus tõend, mida ta vajas Jumala olemasolu kohta, oli muusika.” Ja sellest mulle piisab, sest muusika on minu jaoks ühteaegu piisavalt nii taevas kui jumal.

Ma ei käi eriti sageli vaatamas Broadway etendusi või sedasorti asju, mul on salvestused. Ükskord olin ma Soomes (“Kui ma nägin kui külm seal on,” lisab Vonnegut hiljem, “siis ma mõtlesin et see rahvas on aetud sinna, aga ei, neile lihtsalt ei meeldi naabrid.”) ja kuulasime ühte džässikvartetti ning see oli parim, mida ma olin kuulnud, ma tahan öelda, et nad olid võrratud. Ja ma küsisin: “Kust need vennad pärit on?”. Nad olid Varssavist!

Mis on teie lemmikmuusika?

Mõnda asja ma vihkan, sest see pole musikaalne, näiteks räpp. Aga muidu praktiliselt kõik. Ja üks huvitav asi on see, et mul on palju muusikust sõpru ning kui ma nende käest küsin: “Kes on kõigi aegade suurim muusik?”, siis mis sa arvad, et nad vastavad?

See on Bach. Ta tegi orelil kõikvõimalikke eksperimente, mida teised hiljem rakendasid. Ma lihtsalt kordan seda, mida muusikud mulle ütlevad. Kas sina mängid mõnda pilli?

Ma lihtsalt kuulan palju.

On sul aimu, miks muusika su hinge helisema paneb? Noh, mina kah ei tea, aga pagan, olen ma vast tänulik, et muusika olemas on!

Milline on teie tavaline päev?

Noh, ma ärkan umbes kell neli hommikul. Kaks tundi saan ma kenasti kirjutada. Siis ma lähen magama, ärkan umbes kell seitse või kaheksa, joon kohvi ja söön ühe meesaia ning seejärel umbes 11.30 tuleb mingi tüüp Eestist. Peaaegu kõik mu raamatud on selles riigis avaldatud ja ilmselt on see mõnel pool veel nii, näiteks Saksamaal.

See, mis juhtus minu isaga, on nüüd sündimas minuga. Mida vanemaks ta jäi, seda rumalamaks ta jäi. Ma nägin pealt, kuidas see juhtus meie suurima näitekirjaniku, Tennessee Williamsiga, kes oli minu sõber. Üks tema viimaseid näidendeid oli Ernest Hemingway ja Scott Fitzgeraldi sõprusest.

Ma läksin seda teatrisse vaatama, sest ma austasin Williamsi tohutult ja hiljem kriitikud küsisid: “Mis selle mehega juhtunud on?”. No kurat, ta oli lihtsalt jäänud vanaks!

(Ehkki Kurt Vonneguti jutt on sorav ja ergas, on tema hääletoonis pidevalt teatud väsimus või kurbus.)

Miks otsustasite just New Yorki elama asuda? Kas tunnete end siin kodus?

Ükskõik, kuhu ma ka ei lähe – ma olen ikka kodutu. Sest minu kodu oli Indianapolises, kui ma olin üheksa-aastane ja mul oli vanem vend ja vanem õde ja ema ja isa, kass ja hulk onusid ja tädisid – ja ma jäin sellest kõigest ilma, ei, see pole mu kodu.

Ainus koht, mida nii mina kui sina saame pidada koduks, on see, kus sa elasid üheksa-aastasena. Ent paljude inimeste jaoks New York tõesti on parim koht. See on minu “tööstuse” ehk kirjutamis- ja meelelahutustööstuse keskus, nii et jah, ma saan siin paljude inimestega rääkida oma valdkonnast, mis poleks võimalik Indianapolises. Mul pole enam vaja kirjutada, mul on lihtsalt raha vaja, mis on julm põhjus raamatut kirjutada.

Joe McEnroel, endisel tennisemängijal, kes on praegu väga hea jutuga spordikommentaator, on selle kohta hea ütlus, mida ma polnud varem kuulnud: “Mida vanemaks ma saan, seda parem ma enne olin.”

Ma ütleksin sama enda kohta kirjanikuna. Kõige meelsamini vaatan ma spordialadest televiisorist tennist. Ma vean vahel kihla (ameerika) jalgpalli mängude tulemuste peale, aga tegelikult jalgpall mulle eriti ei meeldi.

Kurt Vonnegut teeb ka kunsti, mida ta müüb internetis aadressil www.vonnegut.com, hinnad on 500 dollari ringis pildi eest. Vonneguti töötuba on neljandal korrusel ja lähme sinna pilte vaatama. Seina ääres on mõnikümmend siiditrükis pilti.

“Ma teen koostööd kodulehekülje autoriga, teeme ühte pilti kuni 40 tükki ja seejärel hävitame raami. Raha jagame pooleks,” naerab Vonnegut. Vahepeal saabub tütar, võtab isalt ühe suitsu ja krediitkaardi ning tuhiseb linna.

Lasen kirjakul mõnedesse raamatutesse autogrammi kirjutada (ta joonistab iga autogrammi alla “Tšempionide einest” tuttava väikese urruaugu), kingin talle albumi Eesti mõisatest ja tulen välja kõige riskantsema küsimusega, tahaksin nimelt mõne foto teha.

Kui ma poolteist kuud varem Jill Krementziga intervjuu kokku leppisin, esitas ta range tingimuse, et tuleksin üksi ja ei tooks majja fotoaparaati. Ise tõi ta põhjenduseks, et Vonnegut ei taha pildistamist. Kohalikud kirjandusringkondade inimesed leidsid, et kuulus fotograaf võib lihtsalt tahta monopoliseerida oma mehest ringlevaid fotosid.

“Noh, ma ei tea,” on Vonnegut pisut kõhklev. Käin lauda oma viimase trumbi ja räägin Tartu noormehest, kes võltsis intervjuusid kuulsustega.

“Ahsoo, nii et see on nagu garantii,” ütleb Vonnegut ja läheb abikaasat pildistama kutsuma.

Kunstfotograaf Krementz katsub elus esimest korda digitaalset fotoaparaati ja on pisut kimbatuses.

“Vajutage lihtsalt nupule,” lohutan mina. Kustutame ära hulga pilte, enne kui Krementz rahule jääb

“Enne pildistamist paistate nii toredad, aga pilt tuleb täiesti jõle! Rääkige omavahel!” Vonnegut asub peast ette vuristama “Gettysburgi pöördumist”, Abraham Lincolni kuulsat kõnet Ameerika kodusõja päevilt.

Teen veel paar fotot kuulsast abielupaarist ja jätame trepil koera ulgumise saatel hüvasti. Vonnegut lubab, et kui ta peaks ette võtma planeeritud Praha-reisi, põikab ta läbi ka Eestist.

Intervjuu sai teoks USA suursaatkonna toetusel.

Kurt Vonneguti looming

Romaanid

Player Piano (1952)

Titaani sireenid (1959, eesti keeles 2000)

Mother Night (1962)

Kassikangas (1963, e.k. 2001)

God Bless You, Mr Rosewater; or, Pearls before Swine (1965)

Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda (1969, e.k. 1971 ja 2003)

Tšempionide eine ehk Hüvasti, sinine esmaspäev! (1973, e.k. 1978 ja 2003)

Komejant ehk Hüvasti, üksildus! (1976, e.k. 2002)

Jailbird (1979)

Dead-Eye Dick (1982)

Galapagos (1985, e.k. 2004 sügis)

Sinihabe (1987, e.k. 2001)

Hocus Pocus; or, What´s the Hurry, Son? (1990)

Timequake (1997)

Lisaks hulk lühijutte, näidendeid ja artiklite kogumikke.