Kurt Wallander ja ühiskonnakriitiline tumevik

Henning Mankell

“Viies naine”

Tõlkinud Maarja Aaloe. Varrak, 2015. 438 lk.

Kurt Wallander on vana kooli võmm. Vajab abi arvuti kasutamisel, unustab alatasa maha mobla, märkmiku puudusel sirgeldab paberitükkidele. Armastab omaette olla. Segamatult juurelda ja mõelda.

Loomulikult on tal brittide draamastaari Kenneth Branaghi nägu, sest just too mängis komissar Wallanderi kuulsas telesarjas, mis võeti üles küll Skåne lõputuna näivate rapsiväljade vahel, kuid oli BBC tarbeks tehtuna ingliskeelne. Seda näitas ka ETV ja uus hooaeg jõuab eetrisse veel tänavu.

Raamatus ei hargne “Viies naine” mitte tänapäeval nagu telesarjas, vaid 1994. aasta sügisel. Parajasti on põhja läinud reisilaev Estonia, kuid katastroof on siin loos kõrvaline. Seekord tapetakse Ystadi kandis mitu meest. Roimasid ei seo justkui mitte miski. Rahvas on marus ja süüdistab politseid, et too ei saa oma tööga hakkama.

See on heal tasemel Rootsi tumevik nagu Mankelli teosed ikka. Tavapärastest krimkadest kõrgemale tõuseb ta aga ühiskonnakriitika tõttu, mis siit-sealt läbi jookseb. Mankell on ju vasakpoolsete toetaja, poole ajast Aafrikas elavana oskab ta isamaal toimuvat distantsilt hinnata. “Kõigepealt peame julgema tõde aktsepteerida, alles siis on lootust ühiskonna arengusuunda pöörata,” leiab Wallander. Ta teab, et “see Rootsi, kus tema üles kasvas, see riik, mis pärast sõda üles ehitati, ei seisnudki nii kindlal ürgkaljul, nagu nad olid arvanud. Kõige all oli õõtsuv soomaa. Juba siis peeti seentena kerkivaid elamurajoone “ebainimlikeks”. Kuidas saigi tahta, et seal elavad inimesed säilitaksid inimlikkuse. Ühiskond oli muutunud karmimaks.” Käige Lasnamäel, Õismäel, Annelinnas, Kohtla-Järve ja Narva kivilinnades! Tunne on sama. Lõuna-Rootsi 1994 sarnaneb päris palju Eestiga 2015.

“Wallander teadis, et vägivallal on alati mingi põhjus. See, kes kasutas vägivalda, tegi seda mingi tagamõttega.” Selle loo mõrvaril on tagamõte vägagi olemas. Aga siin pole koht tema motiivide paljastamiseks.