Lahendamata mõistatuse lummuses
Sarimõrvarid tunduvad USAs olevat midagi pea sama
igapäevast kui maisihelbed keskmise ameeriklase
hommikusöögilaual. Kõmujanuline massimeedia ei väsi
lahkamast kõigi sealmail tegutsenud tõeliste sarimõrvarite
veretöösid ning kino- ja telestsenaristid vorbivad lisaks
päevast päeva juurde õuduslugusid väljamõeldutest.
Nii on see olnud juba aastakümneid. Tapanäljas maniakid polegi
justkui enam suurt muud kui läbinämmutatud ameerika
kultuuriklišee. Suure-eelarveline Hollywoodi-versioon ühe Ameerika
kurikuulsama tabamatuks jäänud sarimõrvari loost ei
kõla sestap pealtnäha millegi eriti huviväärsena. David
Fincheri lavastatud “Sodiaak” (Zodiac, 2007) on aga midagi hoopis
muud kui rutiinne maniaki-thriller.
Juba filmi käsikiri oli nii
ebakommertsliku moega, et Hollywoodi suurstuudiod ei kibelenud projekti
rahastama. Lugu räägib nimelt mitte niivõrd
sarimõrvarist, kui nohiklikust karikaturistist, kellele tolle juhtumi
lahendamine kujuneb kinnisideeks, ja kuna film püüdleb elutruudusele,
ei suudeta selles, nagu tõsieluski, süüdlast tabada.
Majanduslikult võttes on “Sodiaak” rahastajate kahtlusi seni
vaid õigustanud, sest kinokassades on see suutnud tagasi teenida vaid
murdosa sellesse investeeritud summadest. Samas on üsnagi
tõenäoline, et auhinnahooaja saabudes selleteemaline mossitamine
ununeb: Fincheri “Sodiaak” on kvaliteetfilm, mis uhkeldab hea
käsikirja, hiilgava ajastutabamise ja mitmete soliidsete
näitlejatöödega.
End Sodiaagiks nimetanud
sarimõrvar tegutses Põhja-Californias San Francisco
ümbruses, sooritades kindlalt talle omistatavad rünnakud 1968. ja
1969. aastal. Esialgu otsis mõrvar õhtuti autodega eraldatud
kohtades peatuvaid paarikesi. Teise niisuguse rünnaku käigus jäi
aga üks sihtmärkidest haavadele vaatamata elama ja suutis toimunut
ning ründajat nii politseile kui pressile kirjeldada: nende auto juurde
oli sõitnud teine auto, millest väljunud kerekas 30. eluaastates
valge mees pimestas nad taskulambiga ja asus pikemalt mõtlemata
tulistama. Nähtavasti tundis mõrvar end tähelepanust
meelitatuna: peagi hakkasid ümbruskonna ajalehetoimetused saama temalt
kirju, mis koosnesid oma saavutustega kelkimisest, solvangutest politsei
aadressil, mingitest krüptogrammidest ja ähvardustest, mis saab, kui
neid esiküljel ära ei trükita. Sodiaak sooritas veel jabura
kostümeeritud noarünnaku piknikku pidanud paarikese vastu (naine
suri, mees jäi elama), tappis ühe taksojuhi ja püüdis
röövida koos väikelapsega reisinud rasedat naisterahvast.
Ajapikku kujunes tema põhitegevuseks siiski ennastimetlevate
ähvarduskirjade kirjutamine. 1974. aastal aga lakkasid needki. Matsakas
valge mees, kes vihkas kudrutavaid paarikesi ning igatses kuulsust ja kurja
geeniuse renomeed, jäi kadunuks, nagu poleks teda olemas olnudki.
CSI-ajastul võib tunduda uskumatu, et niisugune juhtum sai lahendamata
jääda. 1960. aastate lõpu tehnilisel tasemel
töötanud politsei kogus küll hulga tõendusmaterjali, ent
ei suutnud enda ja avalikkuse frustratsiooniks ehitada vettpidavat
süüdistust ühegi kahtlusaluse vastu. Loomulikult õhutas
see asjaga tegelema hobidetektiive ja paranoiateoreetikuid. Nende seas kerkis
juhtivaks Sodiaagi kirjakampaania ajal ühes San Francisco ajalehes
karikaturistina töötanud Robert Graysmith, kes kirjutas juhtumist
kaks raamatut. Nendel film põhinebki.
Graysmithi kehastab
Jake Gyllenhaal, Sodiaagile pinnuks silmas olevat krimireporterit Paul Averyt
Robert Downey Jr., ja juhtumiga maadlevat San Franci
sco politsei tippuurijat Toschit Mark Ruffalo. Aastaid vinduv maniakijaht ei
tee ühtegi asjaosalist õnnelikuks.
Film hellitab
vähemalt lootust, et üks kahtlusalune siiski oli tõeline
Sodiaak, kel läks imekombel õnneks puhtalt pääseda.
Tegelikkuses on sõrmejälgede ja algelise DNA-proovi mittesobivus ja
mehele osutanud tunnistajate kahtlased motiivid sellegi versiooni üsna
kindlalt ümber lükanud.