Tänavuse Artishoki biennaali raames astuvad kümnel õhtul NO99 kammersaalis publiku ette kümme kunstnikku oma uhiuute projektidega. Täna õhtul on seitsmendana kord Flo Kasearu käes.

Flo projekt kannab nime „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“. Tegemist on koostöös Pärnu Naiste Tugikeskusega loodud performance’iga, kus laval on üheksa naist, kellest kaheksa on lähisuhtevägivallaohvrid ja üks tugikeskuse töötaja. Lisaks astub üles ka üks meesnäitleja.

Projekti kantseliitlik pealkiri viitabki performance’i sisule – naised hakkavad ette kandma lõike kantseliidist kubisevatest kohtudokumentidest, mis puudutavad nende endiga juhtunut. Ka Flo töö pealkiri ise on pärit ühest kohtukaasusest – mees kägistas naist hommikumantliga ehk „ilmestas oma privaatsuse soovi“, millest naine ilma vägivaldse „ilmestamiseta“ kuidagi aru ei saanud.

Kust sul selle projekti mõte tuli?

Teadsin juba pikemat aega, et ma teen varsti mingi kunstiprojekti lähisuhtevägivalla teemal, sest mu ema on Pärnu Naiste Tugikeskuse eestvedaja ja olen seda teemat kõrvalt kuulnud ja jälginud juba seitse aastat. Mulle meeldib oma kunstiprojektide kaudu sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel kaasa rääkida.

Oled sa ka ise kunagi lähisuhtevägivallaga kokku puutunud?

Ei, isiklikult mitte, küll aga tuttavate kaudu. Statistika järgi on iga neljas naine Eestis lähisuhtevägivalla ohver.

KUNSTNIK FLO KASEARU: Tegeleb oma kunstiprojektides julgelt ühiskonna valukohtadega. Foto: Kadri Karro

Kuidas sa need naised leidsid? Kas neid oli raske projektis osalema saada?

Need naised käivad Pärnus tugikeskuse kohtumistel, mis toimuvad regulaarselt. Mina ühinesin nende kohtumistega selle aasta alguses. Algul tutvustasin oma varasemaid kunstiprojekte ja õppisin neid naisi erinevate tegevuste kaudu rohkem tundma. Sellest koorus väga loomulikult välja idee kasutada oma projektis nende endi kohtusaagasid, kuna need on nii intrigeerivad, absurdsed ja problemaatilised. Tundub, et mu ema on teinud head eeltööd ja naised on just sellises etapis, et julgevad rääkida oma asjadest oma näoga, mis on selle projekti puhul väga oluline. Sest üldiselt on selline arusaam, et lähisuhtevägivald on pseudoprobleem, kuna muredest ei julgeta oma näoga rääkida.

Sa oled jaanuarist saati selle projektiga tegelenud. Mis sind selles protsessis kõige enam üllatanud või šokeerinud on? Mida sa kuulnud oled, millest sa varem ei teadnud?

Üllatab õigusemõistmissüsteemi toimimisest tulenev vägivallatseja karistamatuse tunne, kaasuste tekstid, sõnamängud jne. Üllatab, et praegu on nii, et ohver peab kodunt lahkuma, aga vägivallatseja võib koju jääda ja pärast peaks ohver sinna vägivallatseja juurde koju naasma. Üllatab, et ühiskond on vaenulik ja mõistmatu ohvri suhtes. Üllatab see, et naistele on kodu lähisuhtevägivalla statistikat vaadates kõige ebaturvalisem koht.
Positiivselt üllatab, kui elujõulised ja säravad need naised täna juba on. Ja selle projekti puhul on üllatavalt tore olnud tunda kunstnikuna ennast nii vajaliku ja olulisena. Mulle öeldakse, et ma teen õiget asja, ja see on hoopis teistmoodi tagasiside, kui teha mingi pilt või video seinale...

TUGIKESKUSE NAISED: Et end teatris ülesastumiseks ette valmistada, poseerisid tugikeskuse naised kostüümidesse riietatuna avalikus kohas fotograafile, et kaameraga harjuda ja õppida ennast ebamugavas olukorras vabalt tundma. Foto: Flo Kasearu

Kui sa oled tugigrupi kohtumistel neid naisi näinud ja nende lugusid kuulanud, siis kas sulle tundub, et mingi nn paranemine ja normaalsed suhted tulevikus on nende jaoks võimalikud või jätab lähisuhtevägivald ikkagi jälje kogu eluks?

Eks jälg jääb kuhugi ikka. Aga on võimalik edasi minna ja oma elukogemust teistega jagada. Osa tugigrupi naisi on teistele kogemusnõustajad. Ja ma näen, et see süsteem toimib. Tundlik teema on see, mis toimub sellistest peredest tulnud lastega. Suhtluskorras elavad lapsed laveerivad pidevalt eri pooluste vahel ja nende haigetsaamise astet ei oska täna veel keegi hinnata.

Juunis raputas Eestit nn Ojasoo skandaal. Nüüd oled sa Ojasoo ja Semperi teatris sellise projektiga. Kas selles osas pole mingeid teatripoolseid vastuväiteid olnud? Kuidas sa üldse sellesse näitlejannaga vägivallatsemise juhtumisse suhtud?

See Ojasoo juhtum tuli ka mulle üllatusena. Ma olin otsustanud kevadel, et teen lähisuhtevägivalla teemal NO99 kammersaalis toimuvale Artishoki biennaalile projekti ja juunis tuli siis see skandaal. Ma usun selgeltnägemisse ja müstikasse. Ojasoo juhtum annab minu projektile tugeva lisakihi ja konteksti ja oli heaks soojenduseks naiste etteastele. Mina suhtun vägivalda väga taunivalt, vahet pole, kas tegemist on teatridirektori, politseiniku või naabrimehega.

Kunstnik Flo Kasearu ja tema varasemate projektide kohta leiate lisainfot aadressil www.flokasearu.eu/.

6. kuni 15. oktoobrini kestva Artishoki biennaali kohta saate pikemalt lugeda http://artishokbiennale.org/AB16/.