Lapin, muuseas ka ehituskunstnik

Urmas Oja uuris Leo Lapini ülevaatenäituse kaaskoostajalt ning kataloogi kokkupanijalt noorelt arhitektuuri­teadlaselt Mait Väljaselt, kui palju on kunstnikus arhitekti.

Kuidas oli Lapiniga koos töötada tema enda näituse ja kataloogi koostamise juures? Ja kuidas sinu generatsioon sellise elava klassikuga suhestub?

Koostöö oli virgutav, nii Lapini kui minu enda jaoks. Lapin avastas asju, mis olid juba ära ununenud. Ja mina sain ligi Lapini arhiivile, mis on perioodi uurivatele kunstiteadlastele olnud midagi võlulaeka taolist: esitades samu küsimusi, võid saada erinevaid vastuseid, vastavalt sellele, mida Lapin heaks arvab näidata. Mis minu põlvkonnakaaslastesse puutub, siis eriti isuäratav teema Lapin neile pole, pigem on nad sedastanud enda jaoks fakti Lapini kohalolekust Eesti kunsti- ja arhitektuurielus. Siiski on senine tagasiside näituse kohta olnud positiivne, nii mõnelegi on tulnud Lapini arhitektuuri mitmekesisus üllatusena.

Lapinil on kõvasti kunagist loomingut publikule näitamata. Mis on ja kui suure osa moodustab sellel väljapanekul varem eksponeerimata kraam?

Kindlat numbrit või protsenti ei oska sulle öelda. Küll on tuntud töid, mida seni on näidatud või avaldatud ühel kujul, kuid nüüd esindatud alternatiivsete kavanditena või teiste vaadetena. Näiteks on kaks seninägemata joonist Antiinternatsionaali monumendist (1974). Haruldusteks tuleb ka pidada Valgevene saatkonnalt saadud paari väikest värvifotot Rassveti lasteaia mänguväljakutest, mis on veel 20 aastat hiljem täiesti heas korras.

Lapin näitab vist tavaliselt mingit lõiku oma loomeprotsessist, ent kuidas see sel näitusel vaataja jaoks konkretiseerub?

Kronoloogiliselt võttes on tegu ülevaatenäitusega, mis hõlmab töid 1970. aastate algusest kuni tänaseni. Kuid näituse sisemine jaotus on ühtlasi temaatiline (eramud, välismaa projektid, linnaplaneeringud, monumendid jne), sest Lapini loomingu puhul on raske ühitada aastaarve ja mingit kindlat stiili. Lapini arhitektuuriloomingu puhul ongi vahest oluline erinevate sõnavarade valdamine (konstruktivism, klassitsism, isegi dekonstruktivism), nende samaaegsus ja kattumine, mingi element võib jätkuda läbi aastakümnete.

Lapinit peetakse teinekord lausa universaalseks kunstnikuks – et mille kõigega ta ka ei ole tegelenud! Kui tähtsal kohal on Lapini loomeelus siis arhitektuur?

Sõnastaksin selle laiemalt: kui tähtis on Lapini jaoks ruum? Ja vastus on, et väga tähtis nii filosoofilises kui ka fenomenoloogilises plaanis. Arhitektuuri kui ruumi jaotamise ja korraldamise puhul on see ilmselgelt oluline, kuid võtame isegi näiteks praegu Kumus eksponeeritud Lapini minimalistliku ”Koodide”-sarja: ka nende triipkoodide juures on tähtis paiknemine üksteise suhtes ja näitusesaalis, erineva asetuse korral võiks tekitada hoopis teise tajuefekti.

Millega Lapin praegu arhitektuuri vallas tegeleb, kas ta on aktiivne arhitektina?

Pärast millenniumi on ta põhiliselt tegelenud ökoarhitektuuriga, on eramute projektid, mis teostatud koos abikaasa arhitekt Kristel Jaanusega. Ilmselt kisub teda ikkagi joonestuslaua juurde, hoolimata kõigist raskustest tellijatega, mida tal viimastel aastatel (tegelikult läbi karjääri) on tulnud taluda.

Kas Arhitektuurimuuseumil on ka eraldi Lapini projektide fond, või on kunstnikul plaanis ise enda muuseum rajada?

Aastate jooksul on Lapin lahkelt oma projekte ja kavandeid muuseumile andnud. Paari viimase aastakümne – museoloogilisest seisukohast võrdlemisi värske – materjali ettenägelik hoiustamine muuseumis on normaalne asjade kulg. Isikumuuseumi ambitsiooni minu teada Lapinil esialgu pole.

"Leonhard Lapin. Arhitektuur lõpmatuseni” on avatud Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos 23. veebruarini.