Lasnamäelt alla
Banaanikast on raamatute kolimiseks parim! Mõni aasta tagasi Koplist kesklinna kolinud disainer H. eelistab küll väiksemaid kaste, näiteks tomatite omi, kui talt kogemusi küsin. Kunstialbumite puhul on see tõesti nii. Ise mäletan kolimiskogemust, kus läksime suurema seltskonnaga appi kolleegile, ka tollal Lasnamäel elanud majandus-, nüüdsele seltskonnaajakirjanikule, ja lõhkusime ära hulga saepuruplaadist mööblit.
Ma lahkun Lasnamäelt, kus ma olen elanud kaksteist ja pool aastat. Ei või muidugi iial kindel olla, üks mu kultuuritegelasest naaber näiteks teatas aastate eest pidulikult, et tärkav keskklass tema kujul lahkub Lasnamäelt; ja arvake, kes oli aasta pärast samas bussipeatuses tagasi? Olgu, nüüd on ta jälle läinud. Linnalähisele maale nagu minagi kohe.
Lasnamäe, kuhu ma kunagi kesklinna üüriuberikust kolisin, ja praegune linnaosa on kaks natuke erinevat asja. Võib-olla tuul puhub majade vahel samuti, võib-olla on isegi enamik inimesi samad. Aga uus Lasnamäe on ikkagi tsiviliseeritum. Jah, ta on üha vähem eesti linnaosa, miski, mida ta kunagi pole olnud; aga ta ei ole ka vaeste linnaosa, päris vaesed siin elamist endale lubada ei saa. Lasnamäe ei ole geto, kes nii väidavad, pole getot näinud. Ühistud tegutsevad, maju remonditakse. Ja viha Lasnamäe vastu on vähem. Linnaosa servadesse tekkivate uute majade korterite pärast on rabelemine, isegi siis, kui Ülo Peili büroo projekteerib uue maja praeguste mastaapide kohaselt suurde kolmetoalisse korterisse ühe imepisikese peldik-duširuumi või Pirita jõe lähedusega reklaamitavas, tegelikult Narva maantee äärses augus asuvas Rohelise Kalda rajoonis on Irina Raua büroo projekteeritud majade akendega seinad vanalinlikult paari meetri kaugusel vastakuti. Vaateid pole mingeid. Kas Mart Port ja Malle Meelak lubasid endale päris-Lasnamäed projekteerides sellist jama?
Mu korteri ostnud inimesed sõidavad mitu korda kallima autoga kui mina ja kavatsevad remondiks kulutada üsna palju. Lasnamäel peab olema mingi väärtus või külgetõmme, kõike ei saa ka seletada kinnisvarabuumiga.
Mul on vahel ka kurb, kui ma meenutan panoraamvaateid, udusid elektrijaama ümber, looduse lõhna, mida kesklinna pool pole, sadu jaanitulesid kuskil kuusteist korrust allpool, Pirita jõe ääres ja eemal; pühapäevaseid jalutuskäike kummalisi vene ja ukraina kaupu müüvaisse, ikka kuidagi elavaisse väikepoodidesse; alumist naabrit, kes korraldas mitmehäälseid nõukogude laulude õhtuid klaveri saatel; sõbralikku vene koristajatädi, kes oli kogu maja jaoks nagu maskott; kodutunnet ja samas täielikku anonüümsust, võimalust oma koju jõudes olla peidus ümbritseva eest. Kinnisvaramaaklerite kuritarvitataval "privaatsuse"-mõistel on mõnes Lasnamäe osas oma sisu. Mitte kõikjal, kuid siiski. Uus-Merivälja ridaelamuelanikult oodatavat kollektivismi Lasnamäe ei nõua. Ka oma uues kodus keset linnastunud suvilarajooni ei ole ma iial nii varjatud kui Lasnamäel.
*
Asjad on natuke teistsugused, kui üldine arusaamine ütleb, räägib meile Lasnamäe muuhulgas.
