“Sakslane, venelane, eestlane... Ei! Venelane, sakslane, eestlane... Oot, ei olnud... Kuidas see edasi läkski...?” Tuleb tuttav ette? Võidad seltskonna tähelepanu, avad suu, et esitada üks vahva anekdoot, ning poole peal selgub, et kogu värk on nagu peast pühitud. ­Lähed higiseks, vaatad abiotsivalt ringi, näed lugematuid silmapaare, kaastundlikke, kahjurõõmsaid, piinlikkusest lakke vahtivaid. Ja kui veadki ennast miskitpidi puändini välja, noogutatakse kohusetundliku naeratusega kaasa, sest seda nalja ollakse kümneid kordi eri variatsioonides kuuldud.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,28 € Osta artikkel