Eesti luules on vahel ette tulnud pöördeid, mida peenes keeles võiks lausa paradigmamuutusteks nimetada. Sõnasepp pikendaks jutupeenart Kristeva, Lotmani ja Derrida taimkattega, punkar ent sülitab laraka ja laulab rämedalt, viisita “rahva hääl ei valeta”.

Indrek Hirv on eesti rahva ökotoonia – nii õige ja klaar nagu viir põllu ja metsa vahel, põhjamaises videvikus.

Pärast Koidulat ilutseti kaua lehkavast isamaast, Liivi järel uidati igavas liivas ja tühjal väljal, nelja kanapoja saatel. Suitsu elutuli lõõmas kerkokella tinistava lelle sõõrmetes; et aga Underi sukad ei tahtnud kuidagi lõppeda, siis Smuuli ei jätnud mälestused isast, kuni Kross tõi kohale maagirikastaja, mille kandiline maamees Traat kirjutas aurukatla pahina saatel ringmänguks. Saime oletamisi teada, et Talviku hingusest sulasid Siberis hanged; Kaplinski mõistuandvat, alandatud indiaanipealiku allegooriat ei uskunud enam keegi … Ja siis tuli Paul-Eerik, kotis Alliksaar, kes olla Wernerist ära käinud suures linnas, kus “oldi koos ja koogutati kaeblikult kaelu”. Üdi laulis trammis ja laval Hamletina, ei tüdinud elust kui kalambuurist, kuni sai oma “pealinna evangelion’i” – 611 lehekülge (Jüri Üdi ja Juhan Viiding “Kogutud luuletused”, Tuum, 2008). Nüüd on Hando Runneli exegi-monumentum-kirjastus Ilmamaa üllitanud Indrek Hirve suure luulekogu pealkirjaga “HINGEKIRI. Kogutud luuletused” – 511 lehekülge, autori illustratsioonidega, eks seegi ole monument!

Kui rändur peatuks Koigi mõisa juures Tallinna-Tartu maanteel või seisataks Endla soo kohal Piibe maanteel, siis märkaks ta, et ei olda enam paepealsel. Metsad on tumedamad ja võimsamad, põllud rammusamad, teed looklevad moreensetel nõlvadel ning järvesilmad orgudes peegeldavad kirikutorne, mille tippudes kuked. Kõik ehitised on savitellisest.

See on vana Põhja-Liivimaa oma pääliina Tartuga – Indrek Hirve poeeside aine ja allikas.

Hirve “evangelion” – tõe ja rõõmu sõnum – on tema luulekujundite sale kõnetuspüüe: kadunud Kivisilla ketid vaikivad, kuid sõjas põlenud Tartu korstnajäänuste taustal ütleb endisaegsest maailmast puudutatud luuletaja vanadele daamidele ennesõjaaegseid komplimente. Tartu vaim on alles.

Indrek Hirv ongi katsunud sellele vanale Tartule, justkui sõjas maha põlenud majast vihma kätte jäänud mööblile, maja ümber ehitada – uneraevused mälestused, millega Hirv alustas esimeses luulekogus 1987. aastal, ankurduvad ajatusse tundesõnumisse. Ei tarvitse olla ajaloolane ega nostalgitsev memuarist – vastuhakk unustusele jääb püsima vaid luulekujundis. Kultuur teatavasti on asjalike büdžetiinimeste jaoks otstarbetu, kergestiseeditav asi iseeneses – kontsert, kino, vaatemäng, meelelahutus – olgu lõõgastus, teadmata küll millest. Nälgiv poeet elagu mätta otsas, sõnapuru langemas katmata peale.

Indrek Hirv on kultiveerinud aastaid seda väärtustavat kultuuri, mille juured on Pariisis vasakkaldal asuvas Académie de La Grande Chaumière’is, Tartu Pallase inspiratooriumis. Vaatamata hullunud reformistide posthumanistlikule kaosele meie ümber on Pallase laetud vaim tänagi imeliselt alles – näiteks Raekoja platsi nurgamaja trepiastmetes, mis viivad üles Konrad Mägi ateljeesse. Näen tõusmas kümneid häid kunstnikke, keda kurjadest lindudest puretud maailm ei tunne. Luule on kui sõnapintsliga õhumaaling üksiku hüljatu hinge, pühakotta, mida pisipürjellik argielu (asjalikult poodlevad kodanikud!) ja võltsmeedia (arvamusliidrid!) kangelaslikult ignoreerib.

Indrek Hirv vaatab oma kaaraknast Postimehe talitust ja ülikooli peahoonet: Tartu on hääletu! Pole enam Postimeest, ülikool on anumatäiteasutus, mitte tungaltläitev alma mater. Raadio suleti ammu, telekanalit ega meediat pole üldse. Mülleri Sass on läinud, Johnny B. vanaks jäänud … Aga Werner ja Konrad Mägi ateljee on alles.

Kohavaim ja kultuuritaju sünnitavad ükssarvikhirvel (Mihkel Kunnuse määratlus) ridu armastusest, oskuse vägivallatsejate kiuste naelutada stroofe vaimuaega vastukaaluks jubedale uusvagatsejalikule normaalsusele. Luuletaja võib olla täiel häälel mittekeegi (Brodsky), häälekalt halb (Varblane), inimsoo loomastumist jälgiv (Kivisildnik) – kuid ka tõesti kõigekõiksusest, õhus värelevast tõepoolsusest laulev Indrek Hirv.


Indrek Hirv “Hingekiri. Kogutud luuletused”

Ilmamaa, 2013. 511 lk.