Raske lapsepõlvega liiglaps

Lilleküla staadioni sünnilugu on olnud väga vaevarikas. Eesti tublidel jalgpalliarendajatel sündis mõte staadionist palju varem, kui riik selleks valmis oli. Jalgpalli vajadustele vastavat rahvusstaadioni planeeriti esialgu tänase superministeeriumi taha lastestaadioni krundile, kuid asukoha keeruliste omandisuhete ja kiire ajagraafiku tõttu rajati see Jalgpalliliidu ja FC Flora ühisprojektina hoopis Lillekülla. Staadioni ehitus pandi käima 2001. aasta Eesti-Hollandi jalgpallikohtumise ajagraafikut silmas pidades. Spordiväljaku ehitust on kogu aeg saatnud skandaalid ning keeruka projekti elluviimine on korduvalt olnud noatera peal – staadion ise pole aga kunagi õieti valmis saanudki.

OLUKORD LILLEKÜLAS: Staadion oma kollase fassaadiga meenutab välisilmelt rohkem Selveri poeketti kui riigi esindusobjekti. Elegantse linnaruumi asemel ümbritseb staadioni ostukeskuslik asfaltväli. Foto: Arhitekt Must

2018. aasta augustis toimub Tallinnas Lilleküla staadionil Euroopa klubijalgpalli absoluutne tippsündmus – UEFA superkarikafinaal. Et meie rahvusstaadion riigi 100. sünnipäeval väärikalt jalgpallimaailma suurkujusid suudaks võõrustada, otsustas Eesti riik toetada väljaku kavandatud mahus väljaehitamist viie miljoni euroga. Selle rahaga ehitatakse spordiareen lõpuks ka valmis – tehakse kapitaalremont, lisatakse puuduvad katused ning istekohtade arv kasvab poole võrra, staadioni välisilme aga oluliselt ei muutu.

Selver või rahvusstaadion?

Silmapaistvaimad ning enim külastatud staadionid maailmas on reeglina ehitatud suursündmuste tarbeks – olümpiastaadionid Londonis, Pekingis ja Münchenis. Neid spordirajatisi külastavad aastas miljonid turistid, rääkimata suurejoonelistest üritustest, mis seal aset leiavad.

Nii nagu ootame ERMilt, Kumult ja rahvus­ooperilt kõrgemat sümbolväärtust ja kvaliteeti kui tava­hoonetelt, tasub ka rahvus­staadionilt nõuda enamat.

Värske rahasüsti saanud Lilleküla staadion on nende kõrval endiselt segase ajalooga säästustaadion, mis muu maailma arhitektuuripärlite kõrval kuidagimoodi silma ei paista. Staadion oma kollase fassaadiga meenutab välisilmelt rohkem Selveri poeketti kui riigi esindusobjekti. Elegantse linnaruumi asemel ümbritseb staadioni ostukeskuslik asfaltväli. Nii nagu ootame ERMilt, Kumult ja rahvusooperilt kõrgemat sümbolväärtust ja kvaliteeti kui tavahoonetelt, tasub ka rahvusstaadionilt nõuda enamat.

Muudetav ruumistruktuur

Tänapäevased jalgpallistaadionid võivad väliselt väga erinevad välja näha, kuid tribüünide paiknemine ja sisestruktuur on neil sarnased. Väljakute põhjalik ehituslik osa on tribüünide plokk ning katused on üldjuhul ehitatud kergkonstruktsioonidena. See kehtib ka Lilleküla staadioni kohta. Katuste ja fassaadide eluiga on lühem ning ka ehitusmaksumuse poolest moodustavad nad väiksemamahulise osa.

Sellest tulenevalt on katuste ja fassaadide vahetamine üpris loogiline koht sekkumiseks, millega Lilleküla jalgpalliväljaku funktsionaalsust ning välimust parandada.

LILLEKÜLA ÕIEKROON: Arhitekt Must sai inspiratsiooni lilleõie kroonlehtedest ja projekteeris staadionile kerge purjeriidest katuse, mis avaneb koos päikesetõusuga ning sulgub hilistel õhtutundidel. Foto: Arhitekt Must

Uus horisont – kaetud staadion

Tagamaks Lilleküla staadioni edaspidistki atraktiivsust nii välismaailmale kui kohalikule elanikule, võiks kaaluda väljakule uue lahtikäiva katuse rajamist ning sellega koos muidugi ka kogu välisilme ja linnaruumi uuendamist. Valdkonnaga tegelenud tuntud insener Michael Mühlbauer on öelnud, et nüüdisaegse ning inimsõbraliku staadioni disaini kohaselt on pealtvaatajate mugavuse ning parima elamuse saavutamiseks kokkuvolditav katus peaaegu möödapääsmatu. Seda tõestavad ka Wembley rahvusstaadion Londonis, Ateena olümpiastaadion Kreekas, Montreali olümpiastaadion Kanadas ning Poola jalgpallikoondise rahvusstaadion Varssavis.

Pealtvaatajale pakub suletav katus tänase lahendusega võrreldes mitmeid eeliseid. Üks selgemaid neist tuleneb kahtlemata jalgpallimängude hooajalisusest. Kui lahtine katus lubab väljakul nautida suviseid tuuleiile, kaitseb kinnine katus nii fänne kui sportlasi jäiste ilmastikutingimuste eest. Paranevad sooritused ning mängu jälgitavus. Lisaks kaitseb kontrollitum sisekliima staadioni infrastruktuuri ja muru tarbetu erosiooni eest ning avab seninägematud võimalused ka teiste spordiürituste või kontsertide korraldamiseks. Katuse avamine ja sulgemine loob ka ainulaadse koreograafilise vaatemängu, mis lisab tugeva väärtuse silmapaistva ja omalaadse rahvusstaadioni atmosfääri tekkimiseks.

Lilleküla õiekroon

Arhitektuurselt oleme Lilleküla staadioni ümber kujundades lähtunud väljaku unikaalsest asukohast Lilleküla asumi serval. Staadion jääb Tallinna lennuvälja lennukoridori vahetusse lähedusse ning spordiväljak on seetõttu lisaks tavapärastele vaateper­spektiividele vaadeldav ka õhust. Saades inspiratsiooni lilleõie kroonlehtedest, oleme staadionile projekteerinud kerge purjeriidest katuse, mis avaneb koos päikesetõusuga ning sulgub hilistel õhtutundidel. Väljaku katus on rajatud metallfermidele toetuvast pingutatud elastsest komposiitmaterjalist. Katust pingul hoidvad tõmbid asetsevad staadioni perimeetrisse paigutatud kanduritel, kust toimub ka katuse avanemiseks vajalik trosside pingutamine. Kogu rahvusstaadioni ümbritsev park loob uue väärtuse senistele asfaltväljadele, mõjub väärika teekonnana jalgpallipühamusse ning seob suure treeningukompleksi ühtseks tervikuks.

Arhitekt Must on väljamõeldud tegelaskuju. Pseudonüümi taga tegutsevad noored arhitektid: Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Heleriin Vaher, Katrin Vilberg, Sander Paling.