Kumu suures saalis avatud näitus “Floromaania” on puhas rõõm ja kindel publikumagnet. Inimesed armastavad temaatilisi näitusi ja inimesed armastavad lilli – seega kaks ühes. Väljapanek on midagi enamat kui lillevaikelude rodu, eksponeeritud on maalitud kahhelkivid, Meisseni ja Dresdeni portselanivabrikute lopsakas ja värvirõõmus toodang, pitsid, lehvikud ja loomulikult palju maale.


Ajavahemikku renessansist tänapäevani hõlmav näitus on seetõttu eklektiline ja põnev.


Lilli on alati armastatud kujutada, kuid ajalooliselt on lillemaal siiski olnud portree ja ajaloomaali kui tõeliselt õilsate žanrite kõrval teisejärguline, lihtne ja sisu poolest pretensioonitu (jätan siit välja 17. sajandi hollandi natüürmordi ja lillemaali meistrid – nende puhul oli tegemist eraldi nähtusega ning filigraansusega, mis hiljem ja mujal on jäänud suuresti saavutamatuks). See näitus on tõstnud lilletemaatika fookusesse ja teinud seda hästi.


Maalikunstist on eksponeeritud Pallase koolkonna kunstnike paremik – ­Konrad Mägi, Aleksander Vardi, Karl Pärsimägi, Johannes Greenberg ja paljud teised, kelle tööd on ka laiemale vaatajaskonnale kunstiõpikute kaudu üsna tuttavad. Kuuekümnendatest jäi eriliselt meelde karge ja tabav Leili ­Muuga “Akt” (1968). Minust nooremad ehk ei mäleta enam aega, mil nii sünnipäevale kui ka matusele mindi, alpikannipott käes, ei inkaliiliaid ega preeriakellukesi. Ajastu dokument on see paljas tüdruk punase õiega.


Sajandi teise poole ja tänapäeva kunsti valik ongi minu meelest näituse parim osa, hästi läbimõeldud ja mitmepalgeline. Väljas on Malle Leis, ­Andres ­Tolts, Eduard Ole ning muidugi Ene-Liis ­Semperi ja Kiwa 1999. aastast pärit kiidetud ja auhinnatud “Oaas”, Eesti videokunsti üks tähtteoseid.


Aga – natuke tuleb nuriseda ka. Minu meelest oli tarbetu kuhjata näitusesaali niivõrd suur hulk 1930., 1940. ja 1950. aastate lillekompositsioone. Natuke segaseks jäävad selle valiku põhjused. Ja veel – miks on jäänud näituselt välja Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, kelle biidermeierlikud lillemaalid kuuluvad kindlasti meie kunstilukku, tegemist pealekauba naisterahvaga ja tema tööde sissetoomise kaudu oleks ju hea olnud ära märkida see, et lillemaal oli üks väheseid naistele võimaldatud žanrie enne 20. sajandit.


“Floromaania” lõpetab Toomas Volkmanni stiilne foto “Elsa tiigerliiliaga” (1994). Lilled on maalikunstis läbi aegade tähistanud maise elu kaduvust, hetkelisust. Närbuv lill on surma metafoor. Fotol on kujutatud vanem naine hoidmas käes liiliaõit, mis oli Piibli järgi just see lill, mis tärkas pärast pattulangemist paradiisist väljaaetud Eeva pisaraist. Seega on fotot võimalik üsna mitmeti interpreteerida. Volkmanni mustvalged fotod on kohutavalt tabavad ja kuraatori otsus lõpetada ühega neist käesolev väljapanek on minu arvates suurepärane.


Minge vaadake ja kui ka katarsis jääb tulemata, siis surutis korraks ikka taandub.