“Dear John”
(Regal/Parlophone)
Tõtt-öelda olen ma kahe esimese loo ajal tardunud. “Airport
Surroundings” ja “Everything Turns to You” on
täpselt nii ilusad
armastuslaulud, et võtavad kontidest jõu. Vahest on lähim
tänavune link
neile – tänu õrnale meesvokaalile ja sillerdavale
elektroonikale –
Empire of the Sun, ainult et kuigi Loney Dear on balearic-muusika
laadis kaugustesse unistav, on tema vokaalid ja helid jupp maad
tihedamad. Ma olen väga hea plaadi pealetulemise ärevuses veel
kolmanda
loo “I Was Only Going Out” harfi imiteeriva sündi (nagu Hidden
Cameras)
ja optimistliku vile pärast, aga seejärel pöörab
kõik liiga Death Cab
For Cutie’ks. Teisisõnu – see kena muusika on liiga kaldu
Ameerika
läilasse kolledž-indie’sse, kus palju “uudsena
kõlavat” elektroonikat
ja peaosas nukrad noormehed, kes laulavad maneeril “laske ma laulan
siin oma laulu, ärge laske end sest segada”.
Paraku
segab just see
osavõtmatus, ning üksiku rüütli roll maitseb kui nunnusse
peidetud
nartsissism. Loodetavasti on võimalik plaadiga ära harjudes (iga
kuulamiskorraga) need liigsed kaunistused maha lihvida ja rootslasest
multiinstrumentalist Emil Svanängen, kes neid Loney Deari albumeid
kodustes tingimustes juba viis on valmistanud, saab päris enda
karakteri.
Võib-olla. Aga päris kindlasti istub
“Dear John” neile, kes
armastavad puhtalt kõla pärast Thom Yorki hellust ning M83 ja Mapsi
helikirevust. Mina pööran esimese kolme loo juurde tagasi ja olen
õnnelik.
7
