Luksus ja säästlikkus võrdselt hinnas

Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia 2001 kandidaatide leidmine oli üpris vaevaline, leiab arhitektuurikriitik Piret Lindpere.

Sisekujundajate alaline targutamine “hea arhitektuuri loomiseks ei ole vaja tohutul hulgal raha” ajab tavainimesel harja punaseks. Eks katsu vähese rahaga midagi head saada. Ega ei saagi. Kurb, kui hea idee raha tõttu teostamata jääb. Ent ütluse mõte on selles, et ainult suur hunnik raha ei tee veel head sisekujundust. Hea kujunduse juures pole määravaks mitte niivõrd vormide kui erinevate aistingute kombinatsioon.
Et sisekujundus oma olemuselt on lühiealine, peaks hea disain olema ka küllalt hinnatundlik. Nii tekitab suurejoonelist ja säravat näitusekujundust vaadates (isegi juhul, kui sa pole innukas keskkonnakaitsja) õõva mõte tohutust hulgast minemavisatavast kraamist näituse lõppedes. See ei kehti küll meelelahutusdisaini kohta. Sel alal peab sisekujundaja tänases maailmas üha rohkem pingutama. Minimalismiga enam ei löö. Kui vaja, peab sõitma kas või Aafrikasse originaalantiigi järele. Sisekujundus pole enam taust show’le, ta peab olema show ise – tõestas seda kas või äsjane Eurovisiooni lavakujunduskogemus. Seetõttu saavad ka sisekujunduspreemiad eksisteerida eri kategooriates.

2001. aasta ESLi aastapreemiate konkursi žürii töö oli tavapäraselt keeruline. Lihtne oleks olnud valik teha väheste õigeaegselt esitatud projektide seast. Reglement võimaldab aga teha ka žüriil ettepanekuid sisekujundajatele võistlusesse lülitumiseks ja nii prahvatabki käima mäluturbiin, et meenutada veel mulluseid häid töid. Ent siiski on jäänud piinama tunne, et ehk on jäänud mõned põnevad teostused kahe silma vahele.
Pealegi ootab žürii igal aastal pikisilmi mitte üksnes rahvusvahelise trendi järgi loodut, mis ajakirju lapates kõigile tsunftiliikmetele tüdimuseni tuttav on, vaid tavalise sisekujundusprojekti piire ületavaid töid. Nii satuvad tähelepanu alla just kitsas kontekstis sündinud marginaalsed või “kiiksuga” ideed. Samas jälgib peamiselt sisearhitektidest koosnev žürii kiivalt, et autasu ei läheks teiste erialade esindajatele, ehk teisisõnu, preemia peaks saama ikka oma liidu liige. Nii tundub otsusele jõudmine esmapilgul lootusetu. Viie aasta eest ütles žürii närv üles ja interjööripreemia jäigi välja andmata.

Publitsistikapreemiat oli seekord kõige lihtsam anda. Ei olnud põhjust ignoreerida ainsat ilmunud sisekujundusalast raamatut – Krista Kodrese “Ilus maja, kaunis ruum. Kujundusstiile Vana-Egiptusest tänapäevani”.
Interjööripreemiale oli esitatud 13 kandidaati. Sõelale jäi üks meelelahutusasutuse interjöör – restoran Bocca, autor Pille Lausmäe; üks ühiskondlik interjöör – reklaamiagentuur Tank, autorid Margus Tammik ja Lauri Laisaar (Front Arhitektid OÜ) ning kodukategoorias eramu Muhu saarel, autor Heikki Zoova.
Bocca restoran on alates valmimisest novembris 2001 teeninud ainult maksimumpunkte (2001 sai Pille Lausmäe kultuurkapitali arhitektuuripreemia; restorani firmagraafika teenis mulluse reklaamiauhinna jne) ega vaja enam lähemat tutvustamist. Kui restorani moodne luksuslikkus suububki rahvusvaheliste trendide üldhoovusse, siis sellele vaatamata on tal särava idee jõudu ja detailitundlikkust.
Kui Bocca paistab silma oma täiuslikkusega, on reklaamiagentuuri Tank võluks tema ebatäiuslikkus. Firma alustas oma imago loomist südalinna märkamatult elule äratatud identiteeditus tühjas tootmishoones. Autorite juhtmõte “Creating Tank that works” (parafraas firma enda “Creating advertising that works”-sloganile) viis otsekohese, kergelt räige, eheda, häbitu, demokraatliku ja pretsedenditu programmi- ja ruumikombinatsioonini, mida läbib soe huumor.
Tank ei näi võtvat (vastupidi oma ärile kui klientidele) iseennast just surmtõsiselt. Materjalide (vineer, betoon, stanniol, fiboplokk) ja funktsionaalsete skeemide näilises juhuslikkuses meenutab büroomaastik jalutuskäiku metsa – siin puuderühm, seal salu; kobaras kände ja üksikud võimsad puud; maasikmarjadeks väikevormid (toolid on olnud tõsine investeering). Igatahes on selles büroos hea ja huvitav olla.

Heikki Zoova energiasäästlik maja (vt ka www.hot.ee/heikkiz>) on just see tavapärase eiramine ja projekteerimise piiride kompamine, mida oodati. Järsk alteratsioon tänasest kvaliteeteramust, mis sisaldab kohustuslikku kesktolmuimejat, sundventilatsiooni, bulthaup-kööki ja Philippe Starcki vannitoasisustust.
Energiasäästlik (autor on veendunud, et päikeseküte meie laiuskraadil on võimalik) maja on suuremal või vähemal määral ka ökomaja, mis ei tähenda vaid savist seinu ja mätaskatust. Minimaalselt on sekkutud väljakujunenud loodusesse. Oleks ju jabur lükata rikkalik saare alustaimestik tasaseks, külvata muru peale ja kulutada aega niidukiga põristamisele ning lillepeenarde rohimisele.
Maksimaalselt on kasutatud kohalikke looduslikke materjale (siseruumides näiteks domineerib männivineer). Just sisearhitektidele on eriti meeltmööda projekteerimine “seest väljapoole” ning põhimõte, et iga vormi on ainult nii palju kui tema funktsiooni täitmiseks vaja.
Kõige sümpaatsemalt annab Zoova hoiakut edasi kirjeldus ahjuseina ehitamisest: “Ahju tegi pottsepp, keda pidin pisut ahistama, et ta nõustuks teisiti tegema kui seni harjunud. Ostsin kive jupikaupa ja alul kõrgema kvaliteediga. Kui müür pottsepa käe all kerkima hakkas, nägi see välja nagu joonlauaga tehtud telliskiviimitatsioontapeet, täiesti hingetu. Võtsin mehelt loodi ja vuugiraua ära ja lasin osa kive laduda tagumise küljega väljapoole, nähtavale jäi igasugu tehnoloogilisi triipe ja partiinumbreid. Edaspidi tõin kõige odavamaid kive ja pind hakkas elama.”

Vormipreemia kandidaate lahates ei leitudki seda ühte õiget mööblitükki või -komplekti, mis oleks ühekorraga kaunis ja ergonoomiline, toekas ja elegantne, kombineeritav ja unikaalne. Sümpaatia kaldus näitusekujunduste poole (Mari Kurismaa ja Mari Kaljuste mõisanäitus Soolalaos ning Malle Jürgensoni, Tea Tammelaane ja Krista Leplandi kavandatud püsiekspositsioon Tallinna Linnamuuseumis).
Kuid lõpuks otsustati välja anda siiski vaid preemia seeriatoote – Ruth-Helene Kaasiku ja Ingmar Melioranski Sangari esinduskaupluse mööbli eest Tartu Lõunakeskuse näitel (2001 teostatud ka Riias ja Ventspilsis, sel aastal Tallinnas ja Vilniuses). Nii nagu elamus või ühiskondlikus hoones ei sega hea mööbel ruumimuljet, nii ei sega hea kauplusemööbel šoppamist. Noored autorid on eelkõige tähelepanu pööranud funktsionaalsusele, siis kontseptsioonile. Elegantsed põhimoodulid (riidepuud, prooviruum, lett jne) on osa lõpuni läbikomponeeritud ruumist.

2001. a ESLi aastapreemia žüriisse kuulusid sisearhitektid Priit Põldme, Maarja Valk-Falk, Tairo Pärnamets, disainer Tüüne-Kristin Vaikla, arhitektuurikriitik Piret Lindpere, arhitekt Jaak Huimerind ja luuletaja Karl-Martin Sinijärv.