Maarja Nuudi (30) uut albumit soovisid välja anda mitu välismaist plaadifirmat. „Kosilasi oli lõpuks päris palju,“ nagu Maarja ise ütleb. Üks neist, mille nimi jääb siinkohal nimetamata, oli rahvusvahelise süvamainega plaadifirma, mille alt ilmumine oleks tõstnud Maarja ekstra väärikasse seltskonda ja mille nimi mõjunuks albumi küljes kui kvaliteedimärk. Aga tolle firma ­plaanides jõudnuks nad Maarja albumi välja andmiseni alles kahe aasta pärast. „Ei tahtnud oodata. Minu jaoks on see materjal end mõnes mõttes juba ammendanud ja oli viimane aeg see välja anda, et edasi minna,“ ütleb Nuut.

Ka Briti plaadifirmale FatCat Records – kodu sellistele tuntud indi- ja folkartistidele nagu The ­Twilight Sad, Vashti Bunyan, Ian William Craig jne – ütles ta ära. Nad oleks plaadi juba sügisel üllitanud, aga Nuut ei soovinud end veel siiski plaadifirmaga siduda. Ja nii annab ta oma teise kauamängiva „Une meeles“ välja iseseisvalt. Eestis ilmus plaat 1. mail, rahvusvaheliselt ilmub 3. juunil.

Asjade ajamisel ­rahvusvaheliselt on Maarjal abiks pisike tiim. Kaks agenti, üks Põhja-Ameerikas, teine Euroopas ja Aasias. Ameerikas on tal ka oma mänedžer, meie maailmajaos administreerib ta end hetkel ise. Kontserte on tal planeeritud lademes. Nende hulgas kaks Põhja-Ameerika turneed – üks sügisel, teine tuleval talvel – ja 16. veebruariks aastal 2018 (loe: 2018!) kinnitatud kontsert Berliini Kontserdimajas. „Berliini kontsert sai paika just täna hommikul ja mõtlesin: täitsa lõpp, kas ma olen veel ühes tükis selle aja peale. Kes seda teab, mida ma aastal 2018 muusikaliselt teha tahan.“

Võib vist julgelt öelda, et maailm tahab Maarjat kuulda. Ja terve maailm võikski tema uut plaati tingimata kuulata. Luuperi, viiuli ja lauluhäälega valminud „Une meeles“ kõlab õrnalt ja hapralt, aga on kui tugev, tuules vankumatu ehitis, ainulaadse arhitektuuriga. See plaat armastab kuulajat, hoolitseb ta eest, jäägitult nagu ema lapse eest. „Une meeles“ on ka tantsumuusika, aga mitte selline, mis lihased ja kondid automaatselt tööle paneks, vaid kulgeb tasaselt hämaras. Ta on kui luuletus tantsumuusikast.

Aastal 2013 esimese plaadi välja andnud muusik ei ole kogu aeg üksipäini muusikalavadel keerelnud. Ta on olnud projektides-ansamblites Ethno in Transit (millega üksjagu mööda maailma sõitis), Knihv, Pööningubarokk, Armastuse ja Rõõmu Laulud, duo Alhousseini Anivollaga jne. Tema kunagine otsus ka isepäi muusikasse sukelduda on seda maailma oluliselt rikastanud.

Varem musitseerisid sa mitmetes kooslustes ja projektides. Üks hetk otsustasid üksi edasi minna. Mis­pärast?

Tundsin vajadust otsida ja aru saada, milline on see minu hääl, mida ma tahan öelda, kuidas seda väljendada. Olin aastaid mänginud erinevates projektides ja eelkõige suuremad koosseisud muutusid ühel hetkel ängistavaks. Liiga palju kompromisse muutis tulemuse veidralt iseloomutuks, kui samal ajal olin üksi süvenenud kadunud arhiivimaailma ja sealsed helid tundusid tohutult intensiivsed ja erinäolised.

Kas su enda muusika kõlas siis sul juba peas, või hakkas ta häält tegema, kui olid eelmistest projektidest eemaldunud?

Tasapisi hiilis see mu juurde. Esimene plaat on üsna visandlik, ­kindlasti ka traditsioonilisem ning olin otsapidi veel eelmiste koosseisudega seotud. Stuudiosse läksin ilma suurema ettekujutuseta. Sõitsin Poola, mingi ähmase ettekujutusega kõladest ning paari mõttega, ja kahe päevaga stuudios püüdsin selle tervikuks siduda.

Ja kui plaat sai kokku, siis mingi sisemine protsess, mis oli pikalt küpsenud, käivitus. Mul oli justkui vaja mõned asjad ära lõpetada ja esimene plaat oli kombinatsioon vanast ja uuest. Seejärel süvenesin põhjalikumalt luupimismaailma ning hakkasin uurima, kuidas oma tehnilist setup’i paindlikumaks muuta.