Maarjamäe lossi uus elu
Kas mäletate, milline oli Maarjamäe lossi sisemus veel eelmise aasta lõpus? Siinkirjutaja mäletab, ehkki ausalt öeldes ei tahaks: madalate lagedega pruunikates toonides seintega ruumid, mida valgustasid pisikesed aknad, ning seal keskel väljapanek - hall, ilmetu, pärit eelmisest ajaloolis-ühiskondlikust formatsioonist. Kui ühele mu tuttavale pakuti aastaid tagasi Orlovi lossi muuseumipedagoogi kohta (see on inimene, kes peab hoolitsema selle eest, et muuseumi tulnud koolilapsed leiaks sealt üles need asjad, mis aitavad omandada tunnis räägitut) ja ta minult nõu küsis, kuidas sellesse pakkumisse suhtuda, siis... Noh, ütleme nii, et ma ei suutnud leida entusiastlikke sõnu.
Aga see kõik on minevik. Orlovi lossi ei tunne enam seestpoolt äragi. Täielik muutus! Tuhkatriinuloss on saanud kohaks, mida võiks nimetada teadmiste labürindiks (Ekspressi disainer Tõnu Kaalep kasutab kõrvalolevas kastis sarnast metafoori - ausalt, me jõudsime selleni iseseisvalt). Labürint, väga tiheda sisuga, täis audiovisuaalseid üllatusi, ajastu vaimule kohaselt interaktiivne. Midagi niisugust nägin ma viimati Berliinis ühel väljapanekul, kus pajatati Saksamaa lähiajaloost, seda seoses Berliini müüri langemise ümmarguse daatumiga. Sakslased on ekspositsioonide muutmisel võimalikult atraktiivseks muidugi mihklid (kunagisest Expo-2000 külastamisest Hannoveris on mul seniajani meeles Saksa paviljon kui "über alles", millele suutis teatavat konkurentsi pakkuda - aeg olla veidike ka patrioot! - Eesti paviljoni katusel lainetanud porgandipeenar). Sakslastel on muidugi hoopis teistsugused rahalised võimalused kui meil.
Et Eesti oludes võis sündida niisugune muuseumiime, see on sündmus. Või täpsemalt - see on Sündmus.
Kontseptsiooni autoriks on Mariann Raisma (34). Tartu ülikoolis õppinud kunstiajaloone, praeguse ametinimetusega museoloog, kelle põhiliseks töökohaks on nüüd juba üle kahe aasta olnud Eesti Ajaloomuusem. Mariann on arendusdirektor.
Arendusdirektor peab olema uuendusmeelne inimene.
Maarjamäe muuseumi ümberkujundus algas sellest, et Eesti Vabariigi 90. aastapäev paiskas Eesti kultuuri vereringesse lisaraha. Ajaloomuuseumi inimesed said aru, et soodsat hetke tuleb kasutada. Eesmärk oli lõpetada veel nõukogude ajast pärinenud jaotus, kus Eesti vana ajalugu on paigutatud Suurgildi hoonesse, 19. sajandil alanud murranguaeg kajastus aga Maarjamäe lossis. (Kusjuures, nagu võib veel hiljutisest ajast meenutada, kajastus üpris kehvalt.)
Raha ilusate silmade eest ei anta. Peab olema mingi Idee. See peab kirjutuma Projektiks. Küsimus oli klassikaline - mis nimelt on see kandev mõte, mille teostamiseks võib raha küsida.
Ükskord 2007. aasta mais, kui Mariann tuli Tartust konverentsilt, pani ta bussis istutud kahe tunni jooksul kontseptsiooni kokku. Tartust, heade mõtete linnast tulles peavadki head mõtted pähe tulema.
Skeemina kujutatuna võiks see välja näha nii. Kõigepealt ring. Ring jaotub neljaks võrdseks sektoriks. Sektorite ristumiskohas rasvane punkt. Või pigem telg, mille ümber kõik see asi pöörleb. Selleks teljeks on ekspositsiooni pealkiri "Iseolemise tahe". See on kontseptuaalne pealkiri. Rõhk on sõnal "tahe".
Iseseisvus ei tulnud kingitusena, ei tulnud see ka mingi vandenõu tulemusel, kus ühed eestlased - kodanlased ja muud paksud - tegid midagi teiste eestlaste arvelt, tegid seda selleks, et neid pügada (revolutsionäär Kingissepa mõte on üllatavalt visa hingega, muutudes aeg-ajalt aktuaalseks isegi tänases EVs).
Iseolemine väljendub neljas valdkonnas. Seepärast ring Marianni joonistatud skeemil ongi jaotatud neljaks sektoriks. Sektorite pealkirjad on järgmised (alustades vasakult ülevalt): võim ja valitsus, hea elu, võitlus ja vastupanu, vaimu jõud. Pannes need sellises järjekorras kirja, avastame, et "võim ja valitsus" ning "võitlus ja vastupanu" on diametraalsed vastandid. Samuti on seda "hea elu" ja "vaimu jõud".
Võim ja valitsus ühelt poolt ning võitlus ja vastupanu teiselt poolt käivad mõnikord kokku, mõnikord lahku. Näiteks võitlus võimu eest võib käia omariikluse nimel, aga see võib muunduda ka kommunistlikuks mässuks 1924. aastal, vastupanu valitsusele ei pea olema tingimata ainult vastupanu nõukogude valitsusele, vaid ka näiteks vapside vastasseis Pätsile.
"Hea elu" tekitab mul kõige rohkem küsimusi. Järgnevast arusaamiseks olgu lisatud, et Maarjamäe lossi ekspositsioonis on kõik stendid tähistatud erinevate tingmärkidega. Neid on nelja värvi. "Hea elu" on kollane sõõr, mille sees on rahvuskala räime siluett. Seda "räime kollases" kohtab kõikides ajastute stendidel. Ka Nõukogude aja stendidel. Vene aeg ja hea elu? Marianni selgitus kõlab umbes nii: "hea elu" kui püüdlus materiaalse heaolu poole on universaalne läbi kõikide aegade. Materiaalse heaolu realiseerimise võimalused olid lihtsalt erinevad. Marati naistepesu, horoskoobid, Valeri Kirss ja 80ndate lõpu jõledad reklaamid, mille hüüatus "kana-kana-kana-kanahakkliha...! (mäletate, keskealised?) jääb teid näituse selles ruumis närviajavalt jälitama. Sellest pääsemiseks on olemas vaid üks tee. Astute stendi juurde, mis on tähistatud "vaimu jõu" märgiga. See on roheline sõõr, sees pääsukese siluett. Surute kõrvaklapid pähe ja valite mõne 60. aastatel parnassile tõusnud poeedi loomingu. Loeb Liina Olmaru. Kuulan pääsuseina seest prooviks Jaan Kaplinskit.
Kas mõtled visadust, kui vaatad rohtu?
Kas laulu tead, mis algamast ei väsi?
Või Paul-Eerik Rummot:
Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
Betti Alver lisab enda poolt:
Mis küsib elulahkmel heitlik maru!
Kuid sina enesele annad endast aru.
Ja olgu öö kuitahes pikalt pime -
sa otsaeest ei pühi oma nime.
Artur Alliksaar teatas 1968. aastal:
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Teisel pool seina, nurgataguses, ongi taasloodud Werneri kohviku miljöö. Ekraan näitab vanade tarkade meeste väitlust. Eesti-aegse vaimu kandjad mängivad oma klaaspärlimänge. See on nõukogude aja TV salvestis, sest ega vaimuelu puudunud ka tollal.
Ajakiri Kunst üllitas 2006. aastal muuseumide erinumbri. Selle koostajaks oli Mariann. Maarjamäe lossi vana ilme kohta võiks käia tema arutlus klassikalise modernistliku muuseumi kontseptsioonist. Mariann vana nägemuse kohta: "Muuseum on midagi, mis kestab inimesest kauem. Tolm on vaid selle keskkonna tähtsusetu kõrvalnähe. Igavik on see põhjatu paik, kust tulevad ning kuhu suubuvad need lõputud kapid, vokid ja topised. Ning loomulikult vaikus. Vaikus forsseerib võõrandumist - museaalse keskkonna truimat kaaslast läbi viimase kahe sajandi."
Lossi uues ekspositsioonis on kaanonit rikutud. Vaikust ei ole. Ruum ei ole lõpetatud. Inimene ei orienteeru ruumis, inimene on pandud kulgema näituse sisust lähtuvalt.
Kõik on ajutine. "Iseolemise tahe. 90 aastat Eesti Vabariiki" pole alaline ekspositsioon. Tõsi küll, ajutisus on kaunis pikaajaline. Kolm aastat. Kuid samas - osa eksponaate, mis saadud erakogudest, jäävad lossi vaid selle aasta lõpuni. Näiteks Maks Roosmaa graveeritud kristallkarikas Konstantin Pätsile (1938). Pätsile kuulunud malelaud, unikaalne asi, laenati aga Pärnu muuseumilt ja see võib küll jääda Maarjamäe näitusele natuke kauemaks. Eseme muudab eriti põnevaks asjaolu, et õõnsatest malenditest leiti vangistatud presidendi käega kirjutatud salakirjasid. Muuseas, Pätsile ja Laidonerile kuulunud asju on säilinud väga vähe.
Nagu öeldakse ühes Eesti klassikalises komöödias - kiirustage, seltsimehed unetud! Haruldused ei jää teie külaskäiku väga pikalt ootama.
Ka see vastab Marianni kontseptsioonile. Ta ütleb, et väljapaneku ajutisus annab vabad käed eksperimenteerimiseks, laseb realiseerida ideesid, mis igavikulisuse taotlemisel tunduksid kerglased, avantüristlikud või lausa hullumeelsed.
Nekropoliks muutunud muuseum noort külastajat ei tõmba. Ent just nemad peaks sinna tee leidma. Noorte tähelepanu saavutamine on raske. Seda ei pea ajakirjanduses töötavale inimesele pikalt seletama, temagi on ajurünnakutel kuulnud midagi õige sarnast Marianni kirjutatuga: "Muuseumid surutakse turule ja kohandatakse turuväärtustega. See on ka põhjus, miks trendikaimaks märksõnaks saab "ajaviide"... Muuseumist on saanud kaubaartikkel, mille eesmärgiks on luua uus, särav, simulaakrumitel põhinev ning illusiooni loov maailm."
Illusoorsus? Ent kuidas jääb siis põhiväärtustega?! Rahu. On täiesti olemas. Vitriinis ripub Eesti Leegioni ruunimärgiline frentš, samuti on vanast ekspositsioonist üle võetud metsavenna punker (tõsi küll, katus on pealt tõstetud ning mõtliku vaikuse asemel kõlab redupaiga ümber uljas metsavennalaul, esitajaks ansambel Untsakad). Kuid on ka esemeid, mis on lihtsalt armsad. Iseseisvuseaegne riigivanem Tõnisson näiteks kinkis kunagi veel tsaariajal oma sekretärile lauakella pühendusega "Tipale Chefilt". Daatum ütleb, et Tipa sai hinnalise kingituse kätte 1908. aasta 4. novembril.
läinud aasta septembris kanti muuseumi arvele 4 miljonit krooni. Maarjamäe lossis tuli sisustada umbes 600 ruutmeetrit pinda. Lindi läbilõikamine pidi toimuma järgmise aasta 24. veebruaril. Asjatundjad ütlevad, et aega kogu selle asja püstipanekuks on liiga vähe. Tegelikult isegi absurdselt vähe.
Kokku on väljapanekus tuhat eset. Eksponaati, erialaselt öeldes museaali. Kui esemed on peamiselt oma maja kogudest, siis fotode osas käis metsik kogumistöö paljudest asutustest. Kogu sügis läks nende süstematiseerimisele ja selgitavate tekstide kirjutamisele. Ja siis algas jaanuaris ruumide ehitamine ning sisustamine. Lõputud vaidlused, pinged, sassi pööravad suhted. Nagu ikka.
Näitus on jagatud viieks suureks ajastuks, pluss pagulus, pluss iseseisvuse ajal sündinud põlvkonna häält edastav väljapanek "Minu Eesti Vabariik". Kokku seitse jaotust. Igal jaotusel on oma kuraator. Teenelised inimesed, korüfeed. Oma nägemusega. Mis ei pruukinud kattuda näituse kontseptsiooni autori nägemusega.
Aga kõik karid said ületatud, punakütid ja landesveerid võidetud.
Kaks päeva enne lindi läbilõikamist tõi näitust kokkupanev lihtne töömees admiral Pitka kirjad. Omaenda perekonna varamust. Ütles, et pange need ka kuskile üles. Selline vaim hõljus Maarjamäe lossis.
Töö kiidab tegijat.
Tume, kuid ülev labürint
Algul lööb infotihedus muuseumikülastaja lihtsalt maha. Liiga palju teksti ja pilte ja vahepeal esemed ja paberid ja riided ja relvad ja mis kõik veel. Ja hämar on.
Aga süsteem selgineb, ja muuseumi kohta ebatüüpiliselt (vt Kumu) ei eksi vaataja ära, ta võib hetkeks mõnda, tavaliselt kiilukujulisse kõrvaltuppa sattuda, kuid varsti on selge, et sealt pole edasipääsu oodata, tuleb pöörata tagasi. Ühel juhul ehmatab vaataja tagasi zombilik KGB ülekuulaja!
See poolulmeline labürint, mis esialgu näib tüüpilise modernistliku või suisa neopop-arhitektuurina on tegelikult infodisain selle vanas, praktilises mõistes. Süsteemi loomine teabe liikumise jaoks. Jah, sel ArhitektuuriAgentuuri ruumikujundusel pole mitte mingit pistmist Orlov-Davõdovi lossi historitsismiga, aga miks peakski?
Alumised ja ülemised teksti- või pildipinnad on pööratud lugeja poole, et ta midagigi näeks ja asjale pihta saaks. Sisu, õieti selle üliküllus, dikteerib vormi, mida muidu võiks lihtsalt trendikaks mänguks pidada. Ja kõik on kas ülilihtne, nagu poolhööveldamata laudadest mustad põrandad, või siis high-tech, nagu videoprojektorid ja lameekraantelerid.
Siit see ülevusetunne tegelikult hakkab. Iseseisva Eesti ajalugu esitatakse ruumi, eksponaatide, tekstide, videote ja helide kaudu, tekitatakse eriline meeleolu, mis on üsna kaugel tavamuuseumi kuivast ja tolmunud õhustikust, kus eeldatakse, et tegelikult külastaja teab kõike juba ette ja tuleb muuseumi lihtsalt kinnitust või kurioosumeid otsima.
Näituseidees on oluline osa tekstil, mida on loomulikult tunnise või natuke pikema külastuse jaoks liiga palju. Kujutan neid planšette ette raamatuna. Graafilise disaini autoriks on Tuuli Aule, kellest on lühikese ajaga saanud üks oma põlvkonna tippdisainereid. Tema siinne töö informatsioonipakkijana on lihtne ja selge, kuid plakat näib teadlikult tsiteerivat hiilgeaegade Villu Järmutit või Silver Vahtret.
See pole esimene väljapanek, mis võiks kõnelda heade aegade tagasitulekust eesti näitusekujunduses, sünteetilises kunstialas, mis seob arhitektuuri ja vormi- ning infodisaini.
Tõnu Kaalep
