Tuleb mõningase kurbusega tunnistada, et maffiast ja maffia rahast on raamatus vähe juttu. On rohkelt sebimist, arusaamatuste klaarimist vanglas ja vabaduses, Eestis ja Venemaal, saarel ja mandril.

Tähendab, leidub ka üks n-ö tõsisele maffiaraamatule kohane särtsakas tsitaat: “Sina, väike lits, lähed täna kasti.”

Nii lubab raamatus Saaremaale pidutsema sattunud kunagine tuntud allilmastaar Kalev Kurg talle juhuslikult jalgu jäänud tütarlapsele. Tore vahejuhtum leidis aset veidi enne seda, kui Kurg koos kellegi Rehepaksu nimelise kurikaelaga maamajast linna grillkana ostma tõttas.

Aga peamiselt on “Maffia raha. Kunnari lugu” ikkagi probleemide ja võlausaldajate eest pagemise lugu, kus värviks sekka jutustatakse mõnest “hiilgavast” äriplaanist, mis kurja saatuse tahtel ja halbade inimeste süül paraku lörri lähevad.

Vahest kõige julgemalt tunneb autor end rohkeid naissuhteid analüüsides. “Rita ja minu vahel kujunesid sügavad tunded ja meist sai tõeline paar,” õhkab autor õnneliku mehena. Kuid paar lehekülge hiljem on kirjas kibe tõdemus: “Taipasin nüüd, et Rita petab mind ja see ei meeldinud mulle mitte üks raas.”

“Maffia raha. Kunnari lugu” võiks hea tahtmise korral olla üheks eelmise sajandi lõpukümnendi kurjamite mõttemaailma, stiili ja keskmist taset kirjeldavaks dokumendiks. Ja kohati on huvitav ka.

“Siiski ei maksa unustada, et tegelikult on ta naturaalne kelm,” ütleb Läetsa kohta kunagine Saaremaa politseiboss Kalle Laanet, kellele on raamatus pühendatud nii mõnigi episood. “Kurjategija eneseupitamine, mis kirja pandud põhikooli lõpukirjandi tasemel.”

Jah, teab mis stiilimeister meie autor tõesti pole. Selles osas tuleb Laanetiga nõus olla. Seda raamatut polegi mõtet kirjanduslike mõõdupuude järgi mõõta.

“Laanet võiks sõnu valida,” ütleb kirjamees Läets, kui temaga raamatu asjus juttu teen. “Kelmus, see on konkreetne paragrahv karistusseadustikus. Mind pole kelmuses süüdi mõistetud ega isegi süüdistatud.”

“Kuidas sind su minevikku arvestades siis kutsuda – kurjategija, pätt, suli…?”

“Värvika eluga inimene,” pakub Läets. “Aga, tead, las igaüks ise otsustab, mis sildi mulle külge paneb.”

Küll aga kinnitab ta, et raamatu sisu usutavuses pole põhjust kahelda. “Kõik see, mis kirjas, on sada protsenti tõde. Täpselt nii see elu oli, mis seal salata,” ütleb Läets. Ja vannub, et kirju krimielu on tema jaoks tänaseks minevik.

Sel raamatul läheb vist hästi. Vähemasti kinnitab seda kirjastaja Mart Vainu. Tundub pisut uskumatu, aga “värvika eluga inimese” lugu oli kirjastaja sõnul parematel hetkedel suuremate raamatupoodide müügitabelis 12.–13. kohal, elulooraamatute segmendis käis koguni tabeli tipus ära.

Läets pole Ekspressi külgedel võõras mees. 1990ndate lõpus kirjutas leht temast Kuressaares tegutsenud Musta Roosi nimelise litsimaja likvideerimisega seoses. Kunnar oli lõbumaja käivitaja, kuigi esialgne mõte oli rajada süütu stripibaar.

Kolm aastat tagasi mais oli Läets taas Ekspressis – ees edevad päikeseprillid, seljas firmadress ja kaelas koguni kaks hõbedast kaelaketti. Ta korraldas koos kompanjonidega 2009. aasta mais Tallinna Lauluväljakul võidusõidusarja Street Power avaürituse, kus võitjaile oli lubatud uskumatult heldeid auhinnarahasid ning publiku meelt oli kutsutud lahutama rohkelt tuntud artiste. Aga üritus ebaõnnestus. Publikut tuli väga vähe, samuti võidusõidus osalejaid. Enne lõppu võttis Läets kassast seal olnud raha ning pani punuma. Lõpuks jõudis Hispaaniasse. Mõnda aega end Lõuna-Euroopas peitnud, naasis mees siiski kodumaale. Ütles, et tema kohta meedias levitatud info ei pea sugugi paika – ta polevat ei kelm ega kaabakas, kes teadlikult nuriüritust korraldades lihtsameelsetelt raha välja pettis.

Raamatus selgitab Läets, et Street Poweri korraldamiseks laenas ta raha vene maffialt. Ja maffia nõudis oma raha tagasi. “Mis mul üle jäi? Ma arvan, et ega sa isegi poleks läinud rõõmsalt kohtuma kurjade maffiameestega, kes nõuavad oma raha tagasi, aga sul seda pole.”

Ons nüüd raha tagasi makstud?

“Seda ma ei ütle. Sellest tuleb juttu filmis, mida ma oma raamatu ainetel plaanin teha,” ütleb Läets vastuseks.

Ja asubki seejärel tõsimeeli tulevasest filmist rääkima. Selles hakkavad mängima välismaised näitlejad. Ka lavastaja ning võttegrupp saavad olema välismaised. “See tuleb ingliskeelne film. Ainult võtted toimuvad Eestis. Ja Venemaal.”

Praegu on see suur filmiplaan n-ö rahaotsimise staadiumis. Ent Läets ei kahtle, et tema kirevast elust saab väga võimas film. “Ma arvan, et sellest saab suurima eelarvega film, mis Eestis tehtud,” kuulutab ta.

Küllap peab ta silmas viimasel paarikümnel aastal tehtud filme. Kui mõelda neist kallimate peale, siis näiteks Georg Otsa film läks maksma umbes 30–40 miljonit krooni, siin filmitud sakslaste filmi “Polly päevikud” eelarve oli suurusjärgus 120 miljonit krooni.

Oma raamatus tutvustab Läets ennast kui meest, kel on vahel huvitavad mõtted ja hirmsuured plaanid, kuid kesine õnnestumisprotsent. Aga jõudu võib talle ju soovida.


Grey Gladio
“Maffia raha. Kunnari lugu”

Kirjastus Mart, 2012.
304 lk.