Maksim Gorki ainus ülikond

“Kas te teate, Vladimir Iljitš, et Maksim Gorkil on ainult üks ülikond?” küsib Wells. – “Kõigil on praegu raske, ka Gorkil,” vastab Lenin õpetlikul toonil. “Aga mitu ülikonda teil on?” – “No nagu igal korralikul inimesel … kümme, võib-olla kaksteist,” ütleb inglane enesestmõistetavalt.

Stseen lõpeb nii, et inglise kirjanik  Herbert George Wells lahkub vasakule ära ja Vladimir Iljitš ohkab teatraalselt: milline filister, milline filister.

Lugu on mulle meelde jäänud mingist keskastme vene keele õpikust. Küllap oli see kellegi näidendi adaptatsioon, aga mälu järgi tsiteerimine peaks muinasjuttude puhul kohane olema, sest mida muud meile siis tollal Leninist räägiti.

Kindel on aga see, et 1920. aasta septembris saabus Wells Maksim Gorki kutsel näljasesse Peterburi. Ta elas Gorki hiiglaslikus korteris, kus leidis nälja ja tšekistide ees leidis varju hulk kunstirahvast ja isegi suurvürst Gavriil Konstantinovitš. Igatahes oli Gorki Euroopas tuntud suurus ja Wellsile oli täitsa arusaamatu, kuidas võib maailmakirjanikul olla vaid üks ülikond.

Võõras on see mõte meilegi. Kas te kujutate ette, et Berliini või Londoni lugejatehulgad võiksid huvituda eesti kirjanikust, kellel on vaid üks (Baltmani?) ülikond? Muidugi pole küsimus niivõrd ülikonnas, kuivõrd tarbimisharjumustes üldse. Inimene, kellele meie naudingud tundmata, tekitab võõrastust. Ta ei kuulu meie sekka ning kuidas oskab ta siis midagi olulist öelda meie elu kohta. Kas võib mõni rumeenia kirjanik, kellele on täiesti tundmatu kaubamärkide imagoloogia, jagada meie moraali ja püüdlusi?

Mulle jutustati ühe kuulsa eesti vaimuinimese endisest naisest, kes Ameerikast üle aastate Tallinnasse maha jäänuid vaatamas käis. Ta olevat lasnamäelasi väisates siiralt imestanud: täiesti uskumatu, millises tingimustes inimesed elavad. Inimesed, kelle hulka ma kuulusin.

Kord istusin ühes söömise-joomise žüriis mööda Läänemerd libiseval laeval. Laudkond, kes pidi head ja paremat pruukima ja selle eest punkte panema, koosnes enam-vähem kõigi Põhjamaade esindajatest. Ja siis ütles veinist tundeliseks muutunud lauanaaber mulle otsa vaadates, et kas pole tore, et me kõik oskame omavahel inglise keeles suhelda ning saame aru, mis hea on. Ta ei ilmutanud vaimustust selle üle, et Eestis valitseb demokraatia, vaid avaldas tunnustust, et säherduse taasleitud maa esindaja omab maitsenaudingust enam-vähem samasuguseid teadmisi ja kujutlusi kui eurooplased. Kas inimlik solidaarsus põhineb tänapäeval tõesti naudingute sarnasusel?

Vikerkaares nr 2–3 ilmunud Robert Darntoni essee “Euro-meeleseisund” kirjeldab 18. sajandil tekkinud Euroopa-identiteeti. See oli rahvusülene ja põhines valgustusfilosoofial. Võtmesõnaks kujunes “maitse”, selle rõhutamine tähendas mõistusele rõhumist. Ühiskondlikuks ideaaltüübiks kujunes džentelmen ning see tüüp tagas nõudluse tärkavale luksuskaupade ärile. “Londoni, Stockholmi ja  Budapesti daamid tutvusid viimaste moodidega nukkude kaudu, mida Saint Honore tänava õmblustöökojad igal kuul välja saatsid. Maitsmismeel sai kõikjal hea koolituse tänu traktaatidele uuest kunstist, gastronoomiast, ja uutele toitudele, nagu pralineed (Praslini hertsogi laualt) ja majonees.” Avaliku arvamuse keskpunktiks kujunes õnneidee. “Eurooplased hakkasid uskuma, et nad peaksid maapealset elu nautima /---/. Majanduskasv muutis tarbekaubad keskklassile taskukohaseks. /---/ Uusrikkad käisid härrasrahvaga läbi poodides, kus hakkas maad võtma uus tarbijakultuur. I segi käsitöölised ostsid mõnikord endale uuri ja kandsid mõõka. Isegi teenijatüdrukutel oli mitu kleiti.”

Niisiis pole viisipärasel tarbimisel ja haritud maitsel põhinev ühistunne mingi tänane leidus. Ja on päris loogiline, et Euroopa Liidu identiteedi aluseks on rahvusülene haritud ja viisakate (valgustuse kütkestavaim joon, ütleb Darnton) džentelmenide solidaarsus, kes oskavad kõnelda üht ühist keelt (valgustusajal oli selleks prantsuse, nüüd inglise keel), aga omavad mitut ülikonda. Nad teavad, mis olukorras üht või teist kanda, ning võpatavad, kui keegi katsub Chateuabriand’i juurde Liebfraumilchi tellida. No mida sa niisuguse inimesega räägid, nii käitub ainult vene spioon Bondi-filmist.

Me tajume enda ümber pidevalt, kuidas “normaalsel” tarbimisel ja elustiilil põhinev eurooplus võtab võimust rahvusidentiteedi üle. Eesti Chablis’-sõbral, on prantsuse Chablis’- sõbraga enam ühist kui rahvuskaaslasest salaviinajoojaga.

See on tõsi, aga mitte kogu tõde. “Ma armusin temasse, avaldasin talle armastust, ja minu tungival pealekäimisel saabus öö, mil ta hääletult nagu vari libises läbi Gorki ülerahvastatud korteri minu sülelusse,” kirjutab Wells mälestusteraamatus “H. G. Wells in Love” (vt Tanja Alexander, “Lapsepõlv Eestis”). Jutt on Mura Benckendorffist, femme fatale’ist,  keda Wells pidi kiivusega heideldes jagama oma ühe ülikonnaga kolleegiga veel 16 aastat, Gorki surmani.