Margit Adorf soovitab: Kurja kutsumine
Mina kuulun pigem nende hulka, kelle kohta saab öelda “nõrganärviline”. Selles mõttes, et kardan õudusfilme vaadata, kuna need võivad tagantjärele käivitada niisuguse fantaasialennu, et iga krõbin ja värelev vari vaikses pimedas toanurgas võib tunduda Põrguvürsti jäise hingusena. Aga sellest hoolimata tahan aeg-ajalt seda närvikõdi.
“Kurja kutsumises” on hirmu allikaks kurjad vaimud, kummitused, needused ja muu ebamaine mana. Mootorsaega keegi akna taga iga päev käristamas ei käi, aga pimedus mässib mind endasse igal õhtul.
Kõne all olev film on klassikaline ektsortsismilugu. Paljulapseline pere kolib uude elukohta – suurde maamajja. Juba sissekolimisel esineb hirmutavaid seiku, näiteks ei taha koer majja siseneda. Ja õudus läheb lahti samal päeval, ei mingit pikka sissejuhatust. Maja valitseb kuri vaim, sinna on kinni jäänud ka mõned varasemad elanikud. Lõpuks kutsutakse eksortsistid ja lugu lõppeb õnnelikult. Oluline on teekond, sisu võib uut pakkuda vaid neile, kes pole varem näinud õudusfilmi klassikuid nagu “Eksortsist” (1973) või “Poltergeist” (1982) või nende uusversioone. “Kurja kutsumise” tegevus toimub 1970. aastail ja film on toonases stiilis. Uuem kinematograafia nõuaks suuremat rapsimist, kuid siin rullub lugu lahti vaikses tempos, ent siiski nii, et igav ei hakka. Jubedused toimuvad vahetpidamata, nii päeval kui öösel, ja need on edasi antud heas vana kooli stiilis. Lõpus tõmmatakse otsad kiiresti kokku, võin öelda küll, et kuri kuskile hiilima ei jää. Kui film läbi saab, jäävad hirmuelamused pimedasse kinosaali, mitte ei tule vaatajaga koju kaasa. See laseb ka nõrganärvilisel filmi ära vaadata, närvikõdi kätte saada ja pärast hoobelda, et sai õudusfilmi vaadatud.
Pole ülisuuri superstaare, aga näitlejate ansambel on korralik ja teeb head tööd. Režissöör on Malaisia päritolu James Wan, varasemast tuntud ka filmidega “Saag” (2004) ja “Astraal” (2010). Korralik tegija ja annab oodatud tulemuse.
