Pariisi pillavalt elurõõmsas Le Marais’ linnajaos on veel nädalapäevad kohal killuke Lasnamäed. Õigupoolest on see peamiselt ühe paneelmaja korter, tühjaksjäänud kodu, mille vaikelu Markus Robami klaverikomponeeringu saatel ringiuitav kaamera näitab. Segipaisatud viguritega malelaud, aastate jooksul oma väikese poti jaoks liiga suureks kasvanud kaktus, hoolikalt ­kõrvutiasetatud sussid, köögilaual juba mädanevad ­virsikud. Ajuti läheneb kaamera ­aknale – see on küll paokil, kuid kahte linki siduva kummi tõttu võimetu täielikult avanema – ning läbi tolmunud klaasi võib siis näha vastasmaju, Lasnamäe kanalit ja, jah, ka veidike taevast. Kuna ­Michel Reini galerii aknaklaasid on teise korruse saalides valge värviga läbipaistmatuks võõbatud, toimib video „After“ (2016) väikses ruumis ise aknana; mõjub otsekui ainuke väljapääs.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet