Marko Mägi maailm, kvantitatiivselt

Kauaaegse Ekspressi maskoti Marko Mägi jutukogu mõõtis, liitis ja lahutas Priit Hõbemägi.

Marko Mägi

“Luukerena laanes ja linnas”

Jumalikud Ilmutused, 2015. 68 lk.

Marko Mägi jutukogu “Luukerena laanes ja linnas” koosneb eranditult nädalalehes Eesti Ekspress aastate jooksul ilmunud sisekaemuslikest ja humoorikatest kolumnivormis lühijuttudest. Nii tekstid kui pealkirjad on raamatus esitatud muutmata kujul, vaid kahes pealkirjas on tehtud minimaalseid muudatusi. Marko Mägi kirjutab sellest, mida silm seletab, kõrv kuuleb, käsi puudutab ja suu joob ning selle poolest on tema looming üsna lähedal tänapäevasele linnafolkloorile. Ka Marko enda isiksus on üks osa Tallinna uuemast linnafolkloorist, peamiselt seotud selliste lokaalidega nagu Levist Väljas, Kuku klubi (tänaseks eksisteerimise lõpetanud) ja Wiiralt. Ta käsitleb peamiselt noorte, tihti ebamäärase professionaalse hõivatusega kultuurihuviliste inimeste elu ja olu, argipäevi ja pidusid ning püüab neid lugusid oma leebel ja erapooletul kombel filosoofiliselt vahendada ja puänteerida.

Mägi on hea jutustaja ning ta käib eesti keelega osavalt ümber. Ta püüab oma tegelasi pigem mõista kui hukka mõista, isegi siis, kui oleks põhjust tõsisemaks noomimiseks. Üldiselt võiks teda iseloomustada suure vene kirjaniku Puškini sõnadega: “…ja vestes juttu / ta ainet leidis siit ja sealt”. Jutukogu lugemisel saab hulganisti nalja, sest hoolimata pikast kirjutamiseperioodist pole jutukesed vanaks läinud ja panevad ikka itsitama või imestusest inimlike veidruste üle pead vangutama.