Ometi on säilikute üksteisega kõrvutamine võimaldanud autoril anda hea ülevaate metsavendade tegevusest, nende jälitamisest julgeolekuorganite poolt, kinnivõtmisest või tapmisest ja süüdi mõistmisest. Meie ees on peagu kogu tagantjärele välja selgitatav faktograafia Hirmus-Antsu hüüdnime kandnud Ants Kaljurannast (1917–1951) koos allikakriitilise analüüsiga.

Keskendumine ühele isikule ja temaga seotud isikutele annab ootamatult avara pildi mitte ainult metsavendlusest, vaid kogu Eestist 1940ndate teisel poolel. Näeme paljude selle aja inimeste saatusi. Ilmneb, kui erinevad need olid isegi ühe perekonna sees. Kas või sellinegi, kirjanduslooga mõneti kokkujooksev fakt, et Antsu üks lähemaid võitluskaaslasi oli kirjanik Aira Kaalu noorem vend Ülo Kaal. Selliste kildude kaudu adume, kui valdav oli esimestel sõjajärgsetel aastatel külarahva seotus metsavendadega, ja paraku ka seda, et metsavendade endi konspiratsioon oli tihtipeale ebamõistlikult nõrk.

Kindlasti leiab iga ajaloohuviline raamatust midagi avastuslikku. Raamat on paljude mälestuste või mälestustele toetuvate teoste kõrval – mille objektiivsust on paraku raske määrata – tänuväärne, esmajoones dokumentidel põhinev uurimus Eesti metsavendluse ajast.Holger Kaints