Tõeline meister, kellel on midagi öelda, suudab seda teha filmi- ja teatritööstuse taluvusstandardina kehtestunud poolteise tunniga, soovituslikult isegi kiiremini. Olen teinud ses osas täiesti mitteusaldusväärset (s.t ebasüsteemset), aga siiski mind ennast üha enam veenvat salaküsitlust, mille tulemused kinnitavad, et iga poolteisele tunnile lisanduv minut peaks olema kuidagi ekstra põhjendatud kas – nii nagu jalgpallimatšigi puhul – tehnilise äparduse, näitleja vigastusest või publiku märatsemisest tuleneva taotlusetu viivitusena.

Seni ei ole ükski nähtud hea film või lavastus läinud sellest veel paremaks, et ta kauem kestab.

Paksule raamatule ma samasugust etteheidet ei tee, sest autor ei eelda, et lugeja näiteks 600-leheküljelise kotleti ühes tükis alla kugistab. Raamatuga saab ise tempot sättida ja tegelikult on ju täitsa mõnus mõnda säärasesse tekstidžunglisse päevadeks kaduda, et sealt veidi väsinu ja metsistununa argiellu naasta. Kui aga filmirežissöör või teatrilavastaja võtab ette publikut üllatada näiteks kahe ja poole tunnise filmi või neljatunnise lavastusega, siis kas sellisel kingitusel saab üldse olla üllaid põhjendusi peale egolaksu, mis tuleb teadmisest, et oled võimeline eepiliselt pikka kunsti tegema?

Ei tule pähe ühtegi. Vähemalt ei ole ükski seni nähtud hea film või lavastus läinud sellest veel paremaks, et ta kauem kestab, pigem olen end tihti tabanud mõttelt, et kuradi kahju, oleks see teatri- või filmilavastaja suutnud oma kahetunnisest oopusest mingid mõtte- või võttekordused välja lõigata, pool tunnikest vaikida, oleks ta jäänud filosoofiks. Isegi taevalikult andekad, geniaalsed loojad vajaksid teinekord toimetaja maist hoolt, miskipärast jäetakse toimetajatöö aga sageli elukutselistele tagantjärele targutajatele, s.t kriitikuile.

Muide, üks ameerika teadlane uuris mõni aasta tagasi Hollywoodi filmide pikkuse evolutsiooni. Kui filmikunsti algusaegadel oli linateoste keskmine pikkus umbes tund, siis pärast televisiooni massilist levikut kasvas kinofilmide keskmine pikkus nii poole tunni võrra. Filmitööstus kartis televisiooni suretavat mõju, kinokunsti aeti suurest hirmust kuidagi tele­programmist eristuma. Pikkade filmide taga on seega ositi imperialistlik kapitalism.

Pikkade teatritükkide puhul kahtlustan aga enamasti kehva toimetajatööd, algaja enesekindlusetust (teeme paar stseeni ikka veel, äkki muidu jääb lahjaks) või geeniuse tarbetut laiamist, jõudemonstratsiooni. Pole vaja. Selles „ars longa jne“ ütluses peetakse ka silmas kunsti igavikulisust, üleajalisust, mitte elu piinavat ja kunstlikku pikemaks venitamist.