Mees helide metsast
Teater
Hendrik Kaljujärv töötab Teatris NO99. Ta on loonud muusika ja teinud muusikalise kujunduse paljudele lavastusele nii enda kui teistes teatrites. Töötanud koos eri lavastajatega – Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, Veiko Õunpuu, Lauri Lagle, Mart Koldits.
Esmaspäeval esietendus NO99 Põhuteatris Hendriku debüüt “Ise-organiseeruv süsteem”. Tema koduteater ütleb: “Hendrik Kaljujärvele tegime me ise ettepaneku. Viis, kuidas ta helidest, teatrist ja maailmast mõtleb, on teatrit väga tugevalt toetanud, ja tundus, et ta võiks nüüd ka soolot panna.” Selle peale ehitas Hendrik koos Taavet Janseni ja Ahto Vaheriga viis robotit, kelle esituses saab Põhuteatris näha massiivset heliinstallatsiooni.
Pärast esikat on juhe heas mõttes koos. Hendrik paistab aga väga rõõmus ja ütleb, et hullult pabistas. Nii robotite kui iseenda pärast: “Ma ei ole performer. Aga tänapäeval peavad isegi maalikunstnikud olema performerid. Mul on raske kohaneda lavatingimusega. See publiku ette astumine on mu jaoks ikka megakeeruline ülesanne.”
Publikule näitabki Hendrik parema meelega roboteid: “Ma tahan nüüd tegeleda nende robotitega edasi. Neis on veel väga palju peidus. Just see on huvitav, et selliseid masinaid pole varem olnud ja keegi ei tea, milleks nad võimelised on. Mugav on tegeleda asjadega, mis olid juba varem olemas: kui sa paned lavale näiteks veepudeli, siis kõik teavad, et see on veepudel, aga kui sa paned lavale sellise konstrui, siis ei tea keegi, mis see on. See skaala, mida sa võid nendega peale hakata, on nii avar.”
Ilmselgelt sa armastad masinaid?
Ma olen neid armastanud ja ma olen neid vihanud. Masinad peaksid olema identsed: kui tehasest tuleb välja rida aparaate, siis nad peaksid kõik töötama täpselt ühtemoodi, aga nad ei tee seda. See pole muidugi põhjus arvata, et neil on mingisugune oma tahe, aga näiteks kui sul arvuti kokku jookseb, siis sa lähed ta peale närvi. On ju jabur vihastada mehaanilise asja peale.
Äkki masinad vihastavad su peale ka?
Hmm...Masinad on nagu kassid, kes tulevad ja nühivad end sulle vastu jalga ja siis järgmisel hetkel virutavad käpaga. Kui sa oskad nendega ümber käia ja tead, mida nad vajavad, siis nad on sinu vastu head. Aga kui kasutad mingit asja ebaotstarbekalt, siis hakkab ta streikima.
Muusika
Hendrik on üks eesti uue kooli electro-scene’i algatajaid, tegutsenud sel alal umbes kümme aastat, kuulunud sellistesse kooslustesse nagu Ropotator, Multi-du Plex, Avatar ja Algorütmid ning teeb aeg-ajalt soololaive, mille jaoks loob alati täiesti uue settungi.
“Mulle meeldib väga field recording. Inimene muudab seda, mida ta kuuleb, oma peas väga palju. Ühiskondlikel või harjumuslikku laadi põhjustel. Näiteks näed kinos sellist stseeni, et kui mutter kukub maha, siis käib tohutu bass, ja siis sa natukene hakkadki seda heli sellises seoses ette kujutama ja endas kultiveerima. Hakkad kuulma helisid, mida tegelikult ei ole olemas. Aga kui sa seda heli mehaaniliselt võimendad, siis see ettekujutus kaob ja sa kuuled õiget heli palju laiemalt ning see on väga huvitav kogemus. Saad vabaneda ja olla nende helide päralt, mis on.
“Muusika puhul on mulle oluline, et ma üllataks ennast pidevalt. Kui tegeled muusikaga sügavamalt, siis sa ei tea kunagi, mille otsa sa komistada võid. See juhuslikkuse või ettearvamatuse moment meeldib mulle ka mujal kui helides.”
Talle on südamelähedane Schopenhaueri arusaam muusikast: “Muusika kui totaalne tahtest vabanemine, lausa kehaväline kogemus. Schopenhauer muidugi liialdab, aga seda väga võluvalt.”
Viga
“Ise-organiseeruva süsteemi puhul on nii, et viga ei saagi otseselt eksisteerida. Viga kutsub esile täiesti uue käitumise, mis ei pruugi lõppeda sugugi halvasti. Meie installatsioonis on ka nii, et me jätame robotitele võimaluse eksida. Robotid võivad omavahel kokku põrgata, me isegi katsume seda esile kutsuda. See kokkupõrkamine ongi nende käitumine, mis näitab seda, et nad ei saa aru, mida nad teevad, ega näe ette, mis juhtub.
Selles mõttes on inimese aju erakordne: kui ta näiteks viskab palli õhku, siis ta suudab puhtalt visuaalse info kaudu välja arvutada, kui kõrgel see pall on, kui kaua tal läheb aega alla kukkumiseks – ning kui kaua läheb temal aega, et sinna jõuda ja pall kinni püüda. See on meeletu protsess: selle matemaatiline näitamine võtaks terve raamatu, aga inimene teeb seda oma ajus tohutu hooga. See tähendab, et potentsiaalselt oleks mul võimalik ette planeerida ka hoopis pikemaid perspektiive, aga sellega inimene muidugi toime ei tule – just seetõttu, et tekivad impulsid, mida ta ei suuda prognoosida. Pall õhus on lihtne näide, aga kui ma kõnnin tänaval, siis ma ei tea kunagi, mis minuga juhtub: kui tänavakivi on lahti ja ma komistan, siis tekkis juba viga.”
Jobud
Räägime Hendrikuga sellest, kuidas vaatajad etendust kommenteerisid, ja jõuame teiste inimeste arvamuse olulisuse teemani: “Ikka on teiste arvamus oluline. Kui keegi tuleb ja ütleb, et ma olen jobu, siis ma ikka tahaks teada, miks ma olen jobu. Ei tahaks ju jobu olla.”
Aga äkki sellised on ise jobud?
Muidugi on osa inimesi jobud. Mõne puhul ei saagi muud kui arvata, et sellel tüübil pole küll midagi mõistlikku öelda. Igal inimesel on ju nii, et vaatad kellelegi peale ja otsustad, et ta on jobu. Sul pole tegelikult mitte mingit alust seda öelda. Lihtsalt mingi keemia on nii vale, et sa ei saa sellise inimesega kuidagi suhestuda.
Aga siis toimub maailmade põrkumine: jobu virutab sulle rusikaga pähe. Mida sa siis teed?
Ma tõesti sooviksin, et suudaksin kõige suhtes totaalset harmooniat välja pritsida. Et ma saaksin nendest ja nondest inimestest aru ja kui tuleb see tüüp ja paneb mulle rusikaga pähe, siis ma saan temast ka aru ja ütlen, et jumala fain, et sa seda tegid, sa oled tore.
Kontekstid
“Täna lahkusid etenduselt kaks inimest. Mu tädi istus nende kõrval. Enne lahkumist ütles üks teisele, et selleks, et seda asja vaadata, peaks eelnevalt ilmselt mingit ainet tarbima. Võib-olla tõesti oleks elamus niiviisi märksa tugevam, aga ma arvan, et see aine, mida on vaja tarbida, on tegelikult igas inimeses eneses olemas. Oleks hea, kui kõik inimesed oskaksid kasutada ainet, mis nende sees on, ja avada end erinevates kontekstides.”
*
Juba mõnda aega on Hendriku sõbrad teda järjekindlalt intervjuu kontekstist esikapeo konteksti paigutada üritanud. Üsna otsustavalt marsib sisse järjekordne sõnumitooja: Hendriku lavapartner Taavet Jansen.
Taavet, mida sina arvad Hendrikust koostööpartnerina?
Ta on väga inspireeriv, aga mitte võib-olla kõige lihtsam kogu aeg. Jonnakas ja sõrgu vastu ajav. Visiooni ja nulltolerantsiga – mis mind alati väga võlub. Tema ebatolerantsus on suur voorus.
