Olen aastate jooksul näinud palju pööraseid fänne. Põrgusse, ma olen isegi üks nendest olnud! Kuid ma pole iial näinud sellist mürglit nagu see, mis tekkis Rocco Siffredi ilmumisel temast rääkiva dokumentaalfilmi esitlusele Veneetsias. „Sinu film oli esimene, mille saatel ma pihku panin,“ ütles talle üks silmanähtavalt liigutatud entusiast autogrammi küsides. See on lause, mida pole vist isegi Mel Gibsoni kõrvad kuulnud. Loodetavasti.

Jah, mehed armastavad oma pornostaare ja selle taeva üks eredamaid tähti on „Itaalia täkk“ Siffredi. Veneetsia filmifestivalil esmaesitletud Thierry Demaizière’i ja Alban Teurlai film ei räägi üksnes Siffredi märkimisväärsetest, khmm, saavutustest. „Olen pidanud elus palju läbi elama,“ tunnistab Siffredi pärast fännide massist läbimurdmist. „Kaotasin oma venna, kui olin vaid kuueaastane. Ma ei ole iialgi seda valu suutnud selja taha jätta ja hakkasin otsima midagi, mis seda veidi tuimestaks. Võib-olla on see põhjuseks, miks ma hiljem võisin teha ükskõik mida.“

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel