Meestepesu tärgeldamisest
Sattusin hiljuti kasutatud raamatute poodi ja silmasin seal
1931. aasta Eesti Naist. Kaanel oli ontlik pilt taamal asuvast talumajast,
esiplaanil lapsuke sületäie lilledega, mida haned nokkida
püüavad. Lõin ajakirja keskelt lahti ja lugesin pealkirja
“Meestepesu tärgeldamine ja triikimine”. “Nüüd
saab nalja,” mõtlesin mina, moodne teksapükstes
tütarlaps, kes ei tärgelda ega triigi, ja ostsin ajakirja ära.
Sünnipäevakingiks sõbrale, kes jutlustab pidevalt, kuidas
eesti naised peaksid ikka rohkem emantsipeeruma.
Kodus ajakirja
põhjalikumalt sirvides jahmusin tõsiselt. Kirjatükk
meestepesuga jändamisest oli mind ilmselgelt eksiteele viinud. Juba
esimesel leheküljel vaatas mulle vastu artikkel pealkirjaga “Meie
aja kangelased”, jutt aga käis sellest, kuidas mehed naiste kulul
ära elada tahavad: “Küllalt rohkearvuliste abielude näol
näeme, kuidas naine võib esineda mitte kõige tooremal kujul
otsekohe raha, siis ometi muretu elu, majandusliku kindlustatavuse või
isegi seltskondliku seisukoha hinna eest ostetava esemena.” Autor mainib
pisut hiljem ka meeste tuhandeaastast majanduslikku ülemvõimu,
“kusjuures naisel pääle lõbustusesemeks olemise on veel
see hää külg, et teda saab ära kasutada
tööloomana, kusjuures ta oma igapäevase rängeima
töö kõrval veel kuidagi peab toime tulema
sünnitamisega.”
Autor heietab veel pikalt mehelikkuse ja
naiselikkuse mõistete muutumisest, nende sõnadega seotud
stereotüüpidest (näiteks “mehelik” seostub vankumatu
ja kartmatuga, “naiselik” võib aga kergesti omandada
halvustava varjundi) ning toob lõpetuseks näiteid süvenevatest
tendentsidest, mille järgi mehed tahavad naiste kulul mugavalt ära
elada.
Mis seal salata, see kõik mõjus ütlemata
aktuaalsena. Rohkem kui 70 aasta eest ilmunud ajakirja sisu oli selline, et
pärast kerget redigeerimist kõlbaks see tänagi mõnes
feministlikus kogumikus avaldamiseks. Muidugi on artiklite uljas toon tollaste
ajalooliste tuulte kontekstis mõistetav. Aga pead murdma pani hoopis
see, miks mõjuvad tollased sõnad nii tänapäevaselt ja
kohati lausa novaatorlikult? Kas uuel Eesti ajal on mõtteviisis ja
hoiakutes toimunud nihe konservatiivsuse suunas? Kui vaadata Eesti pere- ja
suhtevägivalla statistikat, sobiks 1931. aasta Eesti Naine lugemisaineseks
ka tõenäoliselt heale hulgale 21. sajandi eestlannadele. Me
võime ju jahvatada feminismist ja emantsipeerumisest, aga tegelikult
istub meis ikka veel üle põlvkondade säilinud mentaliteet
“lõbustusesemest ja tööloomast”.
Lugesin edasi. Kui esimene kirjatükk oli suunatud naiste iseteadlikkuse
tõstmisele, siis järgmine artikkel kandis pealkirja “Naise ja
mehe tuleviku suhted”, mis oli seksuaalkasvatusliku tooniga ja sobiks
sisu poolest mõnda tänapäeva perekonnaõpetuse
õpikusse. Autori põhisõnumiks oli, et naine peab saama
lapsed siis, kui on selleks valmis. Ainult et rasedusest hoidumine
“tähendab ärahoidmist vahendite kasutamisega, aga mitte
kunsttehisliku abordiga!”. Sealjuures ei unustanud kirjutaja mainida, et
soovimatu raseduse ärahoidmise ja abinõude tarvitamine on kahe
inimese, mehe ja naise asi. Elementaarne? Vaadates Eesti praegust abortide
arvu, tunduvad need sõnad ikka veel tõelise uudisena.
Kui ma käisin viiendas klassis, tuli meile kooli külla kirjanik
Helle Laas. Selleks hetkeks olin jõudnud juba lugeda tema
õõvastavaid sõjajutte ning Laas oli
minu jaoks absoluutne autoriteet. Tol korral sain teada, mis on striptiis.
“Lapsed, kas te teate, mis asi on striptiis?” küsis kirjanik.
Lapsed raputasid pead. Kui mälu ei peta, siis Wagneri
“Valküüride lendu” vilistades ja pabernukkude abi
kasutades tegi Helle Laas meile asja selgeks.
Nii palju kui ma
mäletan, oli see kooli ajal ainus adekvaatne seksuaalkasvatus. Kõik
see juhtus 1990. aastate alguses. Seksuaalrevolutsioon oli toimunud juba ligi
kolmekümne aasta eest, tõsi küll, mitte Eestis. Ent siiski.
Võimuvahetuse aegsel siivsal koolilapsel polnud sugugi kerge teada
saada, mis asi on seks, kuidas tulevad lapsed ja milline vastutus kaasneb
paarisuhetega.
Muidugi võiks nüüd nii
mõnigi vastu väita, et kust ma võtan, et praegusel
internetiajastul noortel seksuaalkasvatusest vajaka jääb? Üks
pisiasi jääb tihti tähelepanuta, nimelt tuleb kogu
infokülluse sees noorel inimesel teha mingi valik. Ja pahatihti kipub
informatsioon olema pehmelt öeldes üheülbaline või siis
ei oska noor adekvaatset teavet kusagilt otsida. TV 1000 pealt
hilisõhtul nähtud kova pano võib olla anatoomiatunnile
küll heaks täienduseks, kuid seda, milline vastutus mingite aktidega
kaasneb, tuleks ilma valehäbi, punastamiste ja pabernukkudeta ikkagi
kasvõi koolis selgeks rääkida.
Nii et mündil
on ka teine pool. Muidugi on paljud asjad võrreldes 90ndate
algusaastatega oluliselt paranenud, aga korraliku seksuaalkasvatuse üle,
mis räägiks naiselikkusest ja mehelikkusest, rollidest suhetes,
mõlemapoolsest vastutusest laste saamisel või ärahoidmisel,
ei saa täna küll hõisata. Ja selles kontekstis
mõjuvadki 1931. aasta naisteajakirja mõtted ülimoodsatena.
Üha enam näib nüüdisaegses Eesti
ühiskonnas kõik olevat normeeritud vastavalt vajadusele ja
olukorrale. Kui tarvis, jutlustatakse põhjamaade mudelile viidates
võrdõiguslikkusest, kui vaja, siis vahetakse vaatepunkti ning
otsitakse toetuspinda konservatiivsetele elutõdedele kristlusest.