Michael Pärt on pühendunud oma isa Arvo Pärdi Keskuse loomisele
Kümme aastat tagasi andsid Eesti Ekspressile intervjuu, ja siis ütlesid umbes nii, et „üleüldse on mu sihid tulevikus lühikesed...“. Miks oli sinu perspektiiv tollal nii lühike? Või ei soovinud sa midagi ära sõnuda?
(Naerab) Jaa-ah, see oli niisugune põhimõtteline hoiak sel ajal, kui ma Eestisse kolisin, et hakata tegutsema koos oma vanematega. Meie teemaks oli, kuidas me minu isa loomingulise pärandiga tegelema hakkame. Tulin Eestisse, et teha otsuseid, mis lõppude lõpuks viisid Arvo Pärdi Keskuse loomiseni ja sellega seotud tegevusteni. Aga seda kõike me siis veel ei teadnud. Ei tahtnud ennast piirata mingi konkreetse plaaniga, mida meil polnudki. Teadsime ainult, mida me peame tegema, ja niisuguste asjadega käitutakse eri viisidel. Tahtsime seda loomulikul teel, etappide kaupa läbi elada, et jõuda meie oma ja õige otsuseni.
Oled astunud lühikesest perspektiivist pikaajalisse perspektiivi…
Nojaa... (muheledes).
Vaevalt, et te Arvo Pärdi Keskust ainult sajaks aastaks teete. Kui luua ajaloo jaoks, siis pole lõppu näha. See on huvitav vaimne protsess, kuidas häälestada ennast sellele, et lood midagi, mis peab kestma aastasadu.
See on tõesti kõige huvitavam osa sellest, mida ma teen. Seda ei saagi haarata, sellest ei saagi aru, sa tead ainult seda, et sa ei tea seda. Me püüame suhelda inimeste ja asutustega ja olla kohal seal, kus sarnaseid teemasid on juba käsitletud. Me olime väga aktiivsed, käisime mitmes heliloojate keskuses, sihtasutustes ja fondides, et lihtsalt seda maastikku tundma õppida. Näiteks kas või küsimus, kas üldse Arvo Pärdi arhiivi Eestisse tuua. Mul oli väga selge signaal Akademie der Künste poolt Berliinist, et saaks terve arhiivi materjali sinna viia.
Mis on praegu Arvo Pärdi Keskuses kõige olulisem ülesanne?
Meie põhifunktsioon on koos minu vanematega täna ja praegu arhiivi üles ehitamine ja ka keskuse näpujälje, helistiku ja vaimu loomine. Tähtis on teha seda kogu hingega. Rääkimata sellest, et meil on päris mitu protsessi käigus, kus me salvestame ja paneme kirja minu isa teoste sündimise konteksti ja ajalugu. Samuti tema muusikalised päevikud – seegi on terve ajalugu. Me oleme arhiiv ning peame olema ka autentne infokeskus.
Sa oled oma isa ja tema loomingu esindaja maailmas nii vaimus kui lihas ja veres, see on väga ebatavaline.
Minu jaoks ta on isa ja inimene, kelle muusikat ma armastan. Mis teisi rolle puudutab, siis tahame keskuses üles ehitada ka kompetentsikeskuse. Sest pikas perspektiivis me ei vaata mitte viie või kümne aasta taha, vaid me vaatame tulevikku põlvkondade kaupa. Mis saab siis, kui mõned põlvkonnad on möödas? Mina olen praegu teema sees, oleme aktiivsed ja saame operatiivselt tegutseda, aga me peame tagama, et pikas perspektiivis oleksid olemas õiged inimesed ja kompetentsus, et seda tuld edasi kanda.
Millal said aru, et sa oled elava muusikageeniuse poeg?
Ma ei tea, ma ei tea.
Oled sa sellest kogu aeg aru saanud?
No ma ei tea… (Tunneb ilmset ebamugavust küsimuse üle.)
Kas see paneb su peale koorma? Muudab su elu keerulisemaks?
Noh, ikka on mõned sellised raskused, aga nendega saab elada. See tegelikult ei mõjuta ega takista seda, mida ma ise teen. Ei minu originaalsust ega eriala – filmimuusikat –, mida ma õppisin, see ei mõjutanud. Praegu muidugi mõjutab selles mõttes, et ma tegutsen sellel teemal ka praktiliselt. Ma ei tea, kuidas hästi vastata, ma ei vastanud sellele küsimusele...
Sellele vist ei olegi päris vastust.
Kas sinu isa loomingu säilitamine tulevikule on ainult sinu ja sinu ema Nora kätes? Kas vend ja õed ei löö kaasa?
Ütleme nii, et mina olen koos oma vanematega selle impulsi andja. Mu vennal on muusikaline haridus ja ka kogemus, samas ta tegutseb lendurina, nii et tegelikult täna olen mina praktilises mõttes ainuke meie seast… Aga meie pikaajaline vaade sisaldab ka perekonna osalust Arvo Pärdi Keskuses, ka pärast mu vanemaid ja pärast mind ja pärast minu või mu venna või õe lapsi. Kuid keskuses töötab praegu püsivalt 12 inimest, kellest enamik on muusikalise haridusega ja kelle igapäevatöö puudutabki isa loomingulise pärandi süstematiseerimist, seoste loomist ja kommenteerimist. Selleks, et tulevikus oleks nii uurijatel kui muusikahuvilistel võimalik isa loominguga põhjalikult tutvuda.
On sul veel aega teha koostööd näiteks laulja Björki või režissööride Peter Jacksoni ja Francis Ford Coppolaga? Sinu kodulehekülg oli küll minimalistlik, kuid väga kutsuv, et kui huvi on, siis pöörduge minu poole...
(Puhkeb naerma) Ei, see on tegelikult ajutine koduleht! Ütleme nii, et aktiivselt ei tegele, aga samas on mulle väga huvitav, kuidas heli, pilt ja pildi liikumine üheskoos peegelduvad muusikas, kuidas need üksteist mõjutavad. See huvi ei kao, aga praegu on fookus täiesti keskuse peal.
Kas olete mõelnud, kuidas Arvo Pärdi muusikat säilitada juhul, kui planeedil Maa juhtub midagi täiesti katastroofilist? Miks ei võiks see mingis kosmosekapslis maailmaruumis rännata ja otsida mõistuslikku elu?
(Asjalikult) Miks mitte.
Kas sinu Islandi kodu on alles?
Minu kodus on islandi ja eesti keel väga aktiivsed. Islandi kultuuripärandit me hoiame ja kasvatame, kuna meie kodu asub praegu Islandist ju nii kaugel. Käime Islandil jõulude ajal ja ka suvel, et juured oleksid sügavamal. Nii et meie kodu on tegelikult ka kõikide meie Islandi sugulaste seas, sest sugulaste ring seal on suur.
Sul on kolm last, ja nendega on alati palju tegemist. Kui palju see aega võtab?
Suuremad lapsed, 11- ja 12aastane, on juba iseseisvamad, väiksem on kaheksane. Täna on seda koormust juba natuke vähem kui varem, aga selle asemel on nüüd teised asjad. Minu abikaasal on olnud hästi oluline osa selles, et ma saan ennast nii tööle pühendada. Oleme varem palju kolinud ja tema oli see ühine nimetaja ka siis, kui ma töötasin väga palju kodus. Emotsionaalne surve langeb kodu peale, ja perenaine saab sellega hästi hakkama. Tema mängib väga olulist rolli.
Kas sinu vanematel, Arvol ja Noral on aega olla lihtsalt vanavanemad – istuda koos lapselastega, veeta aega ja lobiseda?
Noh, see sõltub väga palju kontekstist. Näiteks, kui me elasime paar aastat tagasi Laulasmaal, siis tähendas lähedus väga palju. Igal lapsel on oma suhe minu vanematega ja see on väga positiivne, kuid muidugi on vanematel väga palju tegemist ja ka see on osa elust.
Kui palju on Arvo Pärdil lapselapsi?
Kaheksa lapselast – kolm elab Saksamaal ja viis elab siin.
Kas Laulasmaa samblane mereäärne mets, kuhu Arvo Pärdi Keskus kerkib, on osa ka sinu lapsepõlvest?
Ei ole. Sel ajal, kui mu vanemad Eestist lahkuma pidid, olin kaheaastane ning lapsepõlvemälestused on seotud Berliiniga. Eestit külastasin uuesti esimest korda alles 1989. aastal.
Ja Arvo Pärdi Keskuse avamine toimub…?
Jaa, avamine toimub! Punkt. (Naerab) Avamine toimub ja planeerimine toimub ka praegu. Valmistame seda ette ja avamine on 2018. aasta oktoobris. Meil on mõned kuud jäänud ja seda on üsna vähe, sest iga teema peab olema küps.
