Mihkel Mutt (58) on kirjandusajakirja Looming peatoimetaja ja viljakas kirjanik. Tema sulest on ilmunud 31 teost – romaane, novelle ja följetone, esseistikat ning lastekirjandust. Ta on olnud tegev ka tõlkijana eestindades inglise keelest näidendeid ning kirjutanud telesarjale „Salmonid“ stsenaariume. Nüüd on Eesti Kirjanike Liit esitanud Mihkel Muti kuueosalise mälestustesarja kaks viimast köidet riigi kultuuripreemiale. Auhind kuulutatakse välja vabariigi aastapäeval ning kui Mutt seekord ka valituks ei osutu, on prestiižika preemia nominendiks olemine ka midagi väärt. Sel puhul käis kirjanikuga vestlemas Areeni kirjandustoimetaja Peeter Helme. Miks otsustasid kirjutada mälestused nüüd, veel suhteliselt noore mehena? Miks Sa enam novelle ei kirjuta? Miks oled oma mälestustes nii leebe ja sõbralik, kuigi kirjanikuna teatakse sind tõelise küünikuna? Nendele ja teistele küsimustele vastates rääkis Mutt nii praegusest Eesti kui möödunud nõukogude ajast, vabadusest ja vastutusest, kirjandusest ja õllesaalidest. „Vene ajal võis olla 1/3 head ja 2/3 halba. Praegu on ümberpöördult,“ selgitas Mutt. „Mulle hakkab see vastu, kui keegi räägib, et on sada protsenti head või sada protsenti halba.“ Elunähtuste mitmekülgsena näitamist peabki Mutt kirjaniku kohustuseks. Eriti siis, kui on läbi tehtud nõukogude aja nime kandnud põrgu, mis oli siiski kogemuse väärtuse mõttes „väga meeldiv põrgu“.