Miks kreeklane oma isa ära kägistas
Kas teate, kui pika keti oleks saanud 1944. aastal Normandias langenud Ameerika sõduritest, kui nad üksteise järel pikali ritta laduda? Kolmkümmend kaheksa kilomeetrit! Niimoodi alustab Patrik Ouředník oma Euroopa lühiajaloost rääkivat raamatut. Nojaa, nüüd tuleb igaks juhuks täpsustada, et Normandia on Prantsusmaa looderannik, kus liitlaste dessant alustas pealtungi sakslastele... Ah et kes need liitlased olid... oh...
Ühesõnaga, maailmas on juba tohutult palju inimesi, kelle jaoks teine maailmasõda on vajunud lootusetult kaugesse minevikku. Kui mina raamatuid neelama hakkasin, siis oli esimese maailmasõja lõpust möödunud ka ligikaudu pool sajandit ja ma ei suutnud seda kauget aega endale ettegi kujutada!
Juba on suur hulk inimesi – lapsi, noorukeid ja noori täiskasvanuid sündinud 21. sajandil. Nad mängivad, õpivad, teevad tööd, lõbutsevad, abielluvad, saavad lapsi ja kahekümnes sajand on neile midagi, mida nad ei ole oma ihusilmaga näinud. See on paratamatu ja loomulik. Aga kahekümnes sajand ei ole midagi, mille võiks niisama heast peast ära unustada. See on kahe maailmasõja (kui soovite, siis ka kahe Eesti Vabariigi), kommunismi, sotsialismi, fašismi ja natsismi tõusu ja languse, impeeriumide hukkumise, rahvusriikide tekkimise, Euroopa Liidu sünni, interneti ja tehnoloogia triumfi aastasada. Aga see on ka sõgedate ja hullude, piinajate, massimõrvarite, vägistajate, lapsetapjate aastasada. Midagi nii jõledat ei olnud inimsugu iseenda kallal veel kunagi korda saatnud.
Patrik Ouředníki raamat ongi selline nagu ajalugu ise – ilus, kirev, naljakas, üllatav, ülev ja kole. Ouředníki tekst voolab nagu vulisev oja, mis kaldakäänakute juures keeriseid moodustab ja vahepeal tagurpidi voolab, siis aga jälle edasi ruttab. Ta tuleb korduvalt tagasi juba tuttavate teemade juurde, ja ajapikku tekib sellest muster. Ta räägib lihtsalt, isegi naiivselt, aga see on petlik. Ta otsib ajaloost obskuurseid detaile, mis panevad meid juba tuntud asju uues valguses/ilus/õuduses nägema. Kas teadsite, et natsid lasid koonduslaagri vangidel saata koju toredaid postkaarte koos küllakutsetega? Üks kreeklasest vang, kellel oli kästud vastu võtta oma laagrisse kohvritega külla saabunud isa, kargas talle kohe kallale ja kägistas ta ära enne, kui ta maha lasti. Et natside gaasikambrisse minejad arvasid, et lähevad sauna pesema ja tõstsid käed üles, et neid rohkem sisse mahuks, ning väikesed lapsed visati inimeste peale, siis suleti uksed ja lasti ülevalt sisse surmavat gaasi Zyklon B? Et koonduslaagrid mõtles välja Lenin? Et Stalini poolt tekitatud Ukraina näljahäda ajal inimesed nälga surnud sugulaste ja tuttavate liha ei söönud, küll aga võõraste oma ja vajadusel neid vahetasid?
Ouředník pikib ajalugu sellega, mida teadlased hiljem asjade kohta arvasid, aga teadlased arvasid omavahel vastupidiseid ja isegi mõttetuid asju, seegi on nii inimlik. See on naljakas. Autori enda sõnul on „Europeana“ inimeste reaktsioonid erinevatele ilmingutele XX sajandil, nende muljed ja arusaamad sellest, mis möödunud sajandil aset leidis. Tere tulemast kahekümnenda sajandi ajalukku! Kõigest 104 lehekülge!
