“Eesriie. Essee seitsmes osas”
Prantsuse
keelest tõlkinud Martin Kala. Tänapäev. 2008. 157 lk.
Paari nädala eest tõusis Milan Kundera taas ajalehtede esikaanele
looga, mis ligemale 60 aastat vana ja mille osas pole vist kunagi
võimalik täit selgust tuua. Kas kommunistlike ideaalidega
üliõpilane Kundera andis kedagi üles või mitte, ja kui
andis, siis mis asjaoludel?
Mulle on ikka tundunud moraalselt
kahtlane mõista 60 aastat hiljem vangi küüditamisel osalenud
venelastest sõdureid või eestlastest täitevkomitee
töötajaid, kes said toimuvast teada alles eelmisel õhtul ning
kel polnud mingit võimalust ega oskustki oma teo moraalseid külgi
läbi kaaluda. Samas ei süüdistanud Johannes Käbinit ega
Hjalmar Mäed keegi milleski inimsusevastases ja nemad surid lugupeetud
meestena.
Milan Kundera on olnud suur paradokside meister. Paradoks
õpetab maailma vastuolulisust aktsepteerima. Kui kõige
käepärasemat näidet otsida, siis oleks mul raske taluda kolleeg
Marko Mägi fekaalhuumorit siinsamas Areenis, kui ma Kunderat lugenud olles
ei teaks, et sitt on kitši vastand ja hävitaja. Kundera arutlus
sittuva ingli võimatusest on nüüd justkui teda ennast tabanud
paradoks reetva suurvaimu võimalikkusest.
Suur osa Kundera
loomingust ongi sõda kitšiga, mis tema käsituses
hõlmab kõike, mida peetakse ilusaks või kõrgeks,
aga mil pole – kirjaniku arvates – piisavalt elulist katet. Muusiku
haridusega Kunderale on kitš nii Tšaikovski klaveripalad, ooper
kui ka ebakriitiline poliitiline hardus. Siinses raamatus jutustab Kundera
seiga, kuidas ta enne Prantsusmaale pääsemist vahetanud
pealtkuulamise hirmus ühe naistemehest sõbraga korterid ning nad
esinesid teineteise nimede all. Pärast Pariisis saanud ta petetud naistelt
hulganisti kirju, mis teda üliväga lõbustasid. Prantslane,
kellele ta seda jutustas, oli aga šokeeritud, pidades seda labaseks.
Nagu tema on allergiline kitši vastu, on prantslased allergilised
labasuse vastu, leiab Kundera.
Siinne raamat koondab hulga
kirjanduslikke paradokse. Paremad lood neist on teistes raamatutes juba
ära jutustatud, aga siiski kujutab teos endast keskendatud sissevaadet
Kundera lemmikromaanide (“Don Quijotest” “Omadusteta
meheni”) maailma ja arutlust nende mõistmise
võimalikkusest.
