Klaasikunstist või -disainist ei teadnud ma palju, vaid ehk vitraaže ja Tarbeklaasi lauanõusid. Esimene semester oli rabe ja otsinguline. Alles teise semestri algul leidsin sellelt erialalt midagi, mis mind paelus paljudeks aastateks – mosaiikklaasi. Kuid see oli alles algus. Mosaiikklaasi teemal kaitsesin hulga aastaid hiljem ka oma magistritöö. Klaasi erialasse sukeldudes avastasin imepärase maailma, täis põnevaid asju ja ideid. 

Klaasikunsti eriala Eestis on suhteliselt väikene. Tegutsevaid klaasikunstnikke on mõnekümne ringis. Ometi on paljudes Euroopa maades, nagu ka näiteks Ameerikas ja Jaapanis, klaasikunst ja -disain palju rohkem levinud. Eesti klaasikunstnikud on aga end kindlalt ja väärikalt sellesse rahvusvahelisse seltskonda kinnitanud, osaledes näitustel ja sümpoosionidel kõikjal maailmas.

Klaas ei ole juba ammu enam pelgalt tehasetoodangu materjal ja on väljunud ka tabekunsti piiridest. Selle materjali universaalsus ja isikupära ning mitmekesisus võimaldab olla nii skulpturaalne, graafiline kui maaliline; innovatiivne ja samas traditsioone hoidev. Tehnoloogia areng annab uusi tehnilisi võimalusi, mida klaasikunstnikud ka hoogsalt ära kasutavad ning sellega oma väljendusvõimalusi rikastavad.

Aastaid klaasikunstnikuna tegutsedes olen aru saanud, et palju rohkem inimesi võiks sellest maailmast teada, selleks peaks vaid soovijatele võimaluse andma. Koos kahe klaasikunstniku Maret Sarapu ja Kai Kiudsoo-Värviga oleme loonud Kalamajja (Niine 11) Klaasiklubi, kuhu võivad tulla kõik, kel on soovi oma kätega klaasist midagi valmis teha. See on klaasistuudio, kus oma töid teeme ja samuti kursusi korraldame. Minu jaoks on klaasivaldkond jätkuvalt üllatav ja ma ei soovi seda vaid enda teada hoida, vaid tahan kõigiga jagada.

Eeva Käsper
klaasikunstnik ja õppejõud, EKA vilistlane, asutas hiljuti Klaasiklubi