Ulrich Seidl
(55, fotol), tundub esmapilgul ohutu kutsikana ja
üldse mitte tigeda lõriseva buldogina, kellena teda pärast
mäluvärskendavat filmivaatamismaratoni vaimusilmas ette kujutan.
Hunt hüppab lambanahast välja aga juba esimese eetika valdkonda
tüüriva küsimuse peale, härra Seidli silmad
löövad hõõguma.
Miks Seidli filmid
niisuguseid küsimusi esitama panevad? Põhjus on lihtne. Olgugi et
kõik justkui teavad, et tema viimased filmid [nagu
PÖFFilgi
linastunud
“
Leitsakupäevad
” (2001),
“
Modellid
” (1999) ja Cannes’i
võistlusprogrammis osalenud
“
Import/Eksport
” (2007)] on läbinisti
mängufilmid – mis sest, et “mängitud” reaalsetes
keskkondades, enamasti mitteprofessionaalsete näitlejate poolt
täielikult improviseeritud dialoogidega – on tulemus niivõrd
realistlik, et lihtne vaataja satub kergesti segadusse ja hakkab lavastajat
süüdistama päris inimestega manipuleerimises.
Igal
juhul on üllatav leida Ulrich Seidl fookuspersoonina siit Helsingist
“
Docpointi
”-nimeliselt dokumentaalfilmide
festivalilt. Jah, 20 aastat tagasi ta tõesti alustas dokumentalistina,
kuid juba siis meeldis talle piire ületada, väikseid lavastatud
stseene “reaalsusega” kokku miksida. [Üks kangemaid palu
tollest mängufilmieelsest perioodist on kindlasti Austria
väikekapitalistide moodsat orjapidamist kirjeldav “
Good
News
” (1990)].
“Ma peegeldan
tõde,” selgitab Seidl bravuurikalt. “Ja loomulikult on
tõde valus ja tõele näkku vaatamine ebameeldiv. Ning
siinkohal ei piirdu asi vaid austerlastega, kellest enamikule loomulikult ei
meeldi, kuidas ma neid kujutan. Ukrainlasi (seal toimub pool
“Import/Eksporti” tegevusest) ajas ka tõsiselt vihale viis,
kuidas ma nende eluolu kujutasin. Mis aga ei takistanud neid omakorda
aplodeerimast austerlaste ausa peegeldamise peale. Alati on lihtsam
aktsepteerida tõde, mis sind otseselt ei puuduta. Kõik, mida mu
filmides näeb, on elus juba juhtunud, mina panen neile elupiltidele
lihtsalt raami ümber.”
Muidugi ei salga ta, et see
“tõde” on nähtud läbi Ulrich Seidli prillide,
kuigi ta on veendunud, et tegelikkus on veel mitu korda hullem kui see, mida me
lõpuks ekraanilt näeme – filmid teevad ükskõik
kui rõveda reaalsuse ikkagi kraadi võrra kaunimaks. Eriti
lihtsakoeliselt seletades – kuigi meile näidatakse Viini vanadekodu
surijatepalatit, ei tunne me seal heljuvat surma lõhna.
Just needsamad stseenid vanadekodus (filmis “Import/Eksport”) on
toonud Seidlile pärast Cannes’i esilinastust hulganisti avalikku
hukkamõistu – ei saa minagi jätta küsimata, et kui
surija ei ole enam adekvaatne ning ei saa oma jah-sõna filmimiseks anda,
kas see pole siis inimese ärakasutamine ja taunimist väärt.
“Need, kes ei saanud ise nõusolekut anda, nende eest andsid selle
advokaadid või hooldajad või sugulased. Nii et selle koha pealt
on kõik korras. Kedagi ei filmitud vastu tahtmist. Minu arvates on
hoopis tähtsam küsimus see, et kes teeb reeglid, kes ütleb, mida
võib filmida ja mida ei või? Mul pole tõesti kunagi
tekkinud võtetel eetilisi või moraalseid kõhklusi,
kas jätkata filmimist või mitte.”
Mul
tõuseb silme ette stseen ühest varasemast Seidli filmist
“
Animal &a
mp;s
hy;Love
” (1995), kus ta demonstreerib austerlaste kohati
tõeliselt perversset kodulooma-armastust. Kokkuvõttes
muidugi traagiline ja kurb film üksikutest inimestest, kes kompenseerivad
hellusepuudust krantsi sõnakuulelikuks treenides, puudlit pügades
ja mopsi musitades. Aga jah, seal on stseen, kus asi läheb käest
ära: tänaval kargavad kaks koera teineteisele maruliselt
kõrri, naine kriiskab, mehed üritavad veriseid loomi lahutada ...
Ohus pole mitte ainult loomade, vaid ka koerte omanike elu. “No ja
siis?” küsib Seidl vastu. “Need koerad oleksid üksteist
edasi järanud nagunii. Mis vahet seal on, kas ma filmin või mitte?
See ei olnud lavastatud stseen, see lihtsalt juhtus nii. Aga te ju ometi ei
kahtlusta mind selles, et ma ei sekkuks, kui olukord oleks tõesti
eluohtlik? Ma ju vastutan oma näitlejate eest!”
Inimeste ärakasutamises on Seidlit ka varem süüdistatud
– näiteks dokumentaalfilm “
Losses to be
Expected
” (1992), mille avakaadris teeb striptiisi ilmselgelt
vaimselt ebastabiilne, karta on, et seaduse ees süüdimatu
külahull. Seidl nõustub, et see olukord oli
“keeruline”. Aga tüürib kiiresti jutu mujale.
“Küsimus pole ju selles, kas ma jätan kaamera käima
või mitte, vaid kuidas ma neid inimesi portreteerin. Küsimus on
selles, kas ma jätan neile alles nende väärikuse või
mitte. Nagu ka nende surijate puhul – kas te ei arva, et siin peitub
paradoks: kogu Euroopa rahvastik vananeb, aga surm on ikka nii suur tabu ning
inimesed ei taha seda näha ei elus ega ekraanil. Surijad viiakse silma alt
ära ja vat hoopis siin on meie kollektiivse vastutuse koht. Kui neid seal
vanadekodudes hoolimatult ja halvasti koheldakse, siis oleme me kõik
süüdi.
Mis sest, et mu filmid on lavastatud, ma sunnin
vaatajaid tegelikkuse peale mõtlema. Teemad, millega ma tegelen
(heaoluühiskonna fassaadi taga toimuva igapäevase fašismi
paljastamine – MT), on Uues Euroopas universaalsed – sama
hästi võiks nende filmide tegevus toimuda Soomes või
Inglismaal.” Kahtlused saavad kummutatud. Ning südametunnistuseta
manipulaatoritena lööb ta risti hoopis meedia ja eriti
tõsieluseriaalide tootjad. “Meedia kasutab ära inimeste
tahet end paljastada, kasutab ülbelt ja ahnelt ära nende 15 minuti
kuulsuse järele janunevate hingede rumalust ja edevust. Vot see on
haige,” virutab Seidl.
Kui Seidli esimene suur
läbilöögifilm “
Leitsakupäevad
”
(2001) jälgis südasuvises higises Viini eeslinnas pügatud
muruga, võõrale silmale suletud aiakestes ja paksude kardinatega
varjatud tubades toimuvaid orgiaid, alandusi, võõrandumist ja
sotsiaalset külmust, siis “Import/Eksport” (2007) näitab
sedasama tuima ükskõiksust veelgi jäisemates kraadides.
Esiteks liitume Ukraina “Maardust” pärit
üksikema Olga (Ekateryna Rak) pealesunnitud
tööotsimise teekonnaga Viini. Enne minekut üritab ta raha
teenida ka Austria härrade spetsiifilisi kihusid rahuldades, ühte
lagunevasse ühiselamusse rajatud “internetiseeritud” bordellis
veebikaamera ees tagumikku upitades. Seda alandust peab tema sõbranna
kergeks rahaks. Austrias lüüakse ta koduabilise koha pealt
ühegi seletuseta minema, sest nii need asjad siin käivad: mina
võtsin su tööle ja mina võin su iga kell lahti lasta.
Koristajakoht vanadekodus toob uued katsumused.
Paralleelselt ja
vastassuunas kulgeb Austria musklis nooruki, töötuks jäänud
turvatee
nistuja Pauli (
Paul Hofmann
) teekond koos
pornosõltlasest isaga Ida-Euroopasse. Nende
“tööks” on paigaldada kõledatele
“Lasnamägedele” nätsukommi-automaate. Kui isa Michael
(
Michael Thomas
) ühes järjekordses odavas
hotellis, õllepudel peos, hoora neljakäpukile põrandale
kamandab ja teda haukuma sunnib, siis ... Vaat just selliste stseenide
pärast ongi Seidlit lihtne häälekalt hukka mõista, ehk
siis peeglit kiruda.
“Inimesed jätavad oma kodud ja
pered maha selleks, et saada tööd. Aga Lääne kapitalism on
süsteem, mis küll töökäte sissevoolu üle
rõõmu tunneb, hoolimata samal ajal karvavõrdki
konkreetsest indiviidist, tema elementaarsestki heaolust.” Ise
ülikooli ajal öövahi, ravimitestija, laotöötaja,
pakikandja, eradetektiivi, kullerina töötanud mehel on arusaadavalt
sümpaatia lihtsa prole vastu, kes kunagi oma tööga rikkaks ei
saa. Seidli järgmine film muide tuleb massiturismi teemadel, mida ta peab
samuti Lääne ühiskonnas tabuks. Ühelt poolt on
heaoluühiskonna üheks näitajaks statistika, kui palju keegi saab
Tenerifel päevitamas, Goas vaimu turgutamas või Kenyas safaril
käia – teisest küljest toetab selline massiturism tihti
kaudselt näiteks diktatuuririikide sõjategevust, ja päris
kindlasti ei aita see kohalike inimeste elatustaset tõsta. Nii et
tegelikult on massiturism kahesuunaline, ainult et seda teist suunda –
paradiisi ja parema elu otsijate tulva Läände – ei kutsuta
turismiks, vaid immigratsiooniks. Meie lähme sinna peesitama, nemad
tulevad meile põrandaid pesema, härrasid rahuldama, vanuritel
mähkmeid vahetama.
Seidl lükkab ümber žanrite
segiajamisest sündinud süüdistused, nagu tal poleks oma elust
laenatud tegelaskujude ning neid kehastavate näitlejate suhtes empaatiat:
“Ma ei saaks ju teha selliseid filme, kui ma neile kaasa ei tunneks.
Vaatajad võivad loomulikult nähtust distantseeruda, see on nende
probleem. Kui neid miski mu filmides häirib, solvab, vihastab, siis on see
nende mure, tegu on nende eelarvamustega.
Mind huvitavad inimesed.
Ja ma ei tahagi vaatajate meelt lahutada. Ma tahangi neid ärritada. Minu
filmid ei kritiseeri inimesi, vaid ühiskonda. Ma armastan inimest
kõigi tema vigade ja voorustega. Ma tahan, et inimesed näeksid
kinos iseennast.” Seidl väidab, et ta pole kunagi vedanud piiri
selle põrgu vahele, mida ta filmides kujutab, ja iseenda elu vahele.
Tema filmid on osa tema elumängust.
Millesse radikaalne
humanist, varasest noorusest katoliikliku kasvatuse, seaduste, reeglite,
traditsioonide, haridussüsteemi jne vastu protestinud Seidl täna
usub? “Ma olen kahtlemata pessimist, aga mul on olemas visioon
väärikast elust ning igatsus parema ühiskonna järele. Jah,
minu filmides mängib üksildus ühiskonnas suurt rolli, ning seda
näidates ütlengi ma, et see on halb, ja me peame leidma niisugusele
masendavale eksisteerimisele alternatiive.”
“Allah ei käskinud meil homodele taha keerata”
Vana Euroopa, mis maapealse paradiisina meelitab immigrante kokku igast ilmanurgast, osutub lähemal vaatlusel tõeliseks põrguks. Kogu telekast nähtud toredus on võõraste jaoks kuulikindlas klaaskapis luku ja riivi taga. Seda igapäevast põrgut võtsid Ulrich Seidli kõrval “DocPointi” festivalil kirjeldada nii mõnedki autorid.
Esiteks Seidli kõrval assistendina korraliku kooli saanud noore autori Anja Salomonowitzi omapärane eksperiment “It Happened Just Before”, kus tavalised inimesed ehk võimalikud inimkaubanduse kaassüüdlased – piirivalvur, bordellipidaja, Herbalife’i müüginaine jt – jutustavad meile kiretul moel orjaks muudetud ohvrite intiimseid lugusid, mis Salomonowitz on omakorda kokku kirjutanud sadade intervjuude põhjal.
Samal ajal jälgib kaamera nendesamade loovestjate justkui rutiinset igapäeva. (Tegelikult oli ka “rutiinne igapäev” muidugi korralikult stsenaariumisse kirjutatud.) Kusjuures kõige kelmikam neist jutustajatest on bordellipidaja, vuntsi, patsi ja prilliga roosas särgis härra, kelle igaõhtune baari korda sättimise rituaalide rida veab muige suule.
Lastes võõrastel jutustada võõraid lugusid üritas autor enda sõnul vältida sentimentaalsuse karisid, sest need naised ei vaja mitte kaastunnet, vaid õiguslikku sekkumist, nende tingimuste muutmist, mis mustrina kordudes üha uusi ja uusi ööliblikaid liimilindile meelitab. Kuid eksperimendi novaatorlikkusest hoolimata jätabki see film pigem külmaks, kui ärgitab mõtlema või aktiivselt tegutsema. See aga vaevalt autori eesmärk oli.
Bruno Ulmeri “Welcome Europe” rõhus aga just emotsioonide väljapressimisele, jälgides kümnete Euroopasse õnne otsima tulnud meeste saatust. Rumeeniast, Türgist, Albaaniast, Marokost, Alžeeriast võrgutavasse Vana Euroopa südamesse Prantsusmaale, Hollandisse, Itaaliasse, Hispaaniasse üle noatera kohale jõudnud põgenikud avastavad õige pea, et ega neid seal keegi ei oota. Nii lõpetab suurem osa neist prostituutidena tänaval, nad elavad silla all pappkastis ja suurejoonelised plaanid saata koju jäänud perekonnale turgutavaid rahasüste tuhmuvad peagi. Ideaalide purunemise järel on narkomaania ja vargused asjade loomulik käik. Muidugi pole kõik need noored süütud kannatajad, kellele tehakse liiga. Vastupidi, mõni tunnistab, et ta ei tahagi teist elu, raha tuleb keha müües lihtsalt kätte, mina juba abi paluma ei hakka, mina võtan, mis mul vaja...
Üks Maroko kutt, kel pole maist vara peale selle, mis tal seljas on, seletab teisele, et mõtle nüüd ise, siin jood viskit ja sööd liha (selleks tuleb ennast müüa muidugi, aga kuna nõudlus on suur, siis tuleb vaid vastikus maha suruda), seal palvetad viis korda päevas ja müüd turu peal kanamune! Kõik siiski ei suuda prostituudiks hakata, sest “Allah ei käskinud meil homodele taha keerata”.
Kurdi põgenik Mehmet, suurte aukus silmadega äraaetud hobuse pilguga mees, vaatab kaamerasse ja võtab oma kannatused kokku: “Niipalju olen ma aru saanud, et üks asi on igal pool maailmas ühtemoodi. Nõrgemad surevad välja ja tugevamad jäävad ellu.”
Ühe alžeerlase ülestunnistus, et kõige hirmsam on selle vagabundi elu juures ikkagi hellusepuudus, mis mõistuse murrab, annab veel viimase löögi.
Inglaste hirmu võõra ees käsitles ka Marc Isaacsi “All White in Barking”. Ida-London kubiseb immigrantidest – Aafrikast, Albaaniast, Poolast, Leedust tulnud inimesed räägivad arusaamatut keelt, ning neid on targem karta kui usaldada.
Kui raske on Euroopal kohaneda olukorras, kus vaid räägitakse multikultuursusest, tolerantsist, võrdsetest võimalustest, tegudes pressib suletud uste tagant tänavale rassism, hirmust sündinud võõraviha, eelarvamustest kantud sallimatus. Põlglikus pilgus on vaid üks sõnum: kasi koju.