02.08.2007, 00:00
Mis on naiselik?
Suures feminismi ja “naised on sama ägedad kui
mehed” laines on üha juurde tulnud naissõdureid ja muidu
sõjatandril asjatavaid naisi. Ka Eesti Ekspressis ilmus mõni aeg
tagasi dramaatiline lugu Eesti naisvelskrist, kes Afganistani ekstreemoludes
meestega võrdselt hakkama saama pidi.
Peab tähendama, et meedia on naissõdurite suhtes hellem ja tähelepanelikum kui meessõdurite suhtes. Kui naissõdur saab surma või vigastada, on see nii ajakirjanike kui lugejate silmis suurem tragöödia, kui et sama oleks juhtunud mehega. Ja selline suhtumine on täiesti arusaadav, isegi ürgne: aegade algusest saati on ju üritatud naisi sõjast eemal hoida!
Selle kohta on hea näide, kui Iraani piiril võeti hiljuti kinni salk briti sõjaväelasi, kellest üks oli naine. Daamist tehti kohe meediakangelane, et näe, üheaastase lapse ema nii ohtlikus olukorras. Justkui oleks unustatud, et kõik Iraagis ja Afganistanis teenivad Euroopa sõdurid on seal vabatahtlikult töötavad professionaalid, mitte üldmobilisatsiooni värvatud. Miks ei küsita (või küsitakse liiga vähe), miks üheaastase lapse ema üldse sõtta ronib? Kas naine, kes kuude kaupa oma väiksest lapsest eemal viibib, on hea ema? Kas on naiselik asetada oma laps olukorda, kus tal on tavalisest palju suurem võimalus orvuks jääda?
Last but not least – mis on üldse tänapäeval “naiselik”? Kas (silikoon)rindu upitav nabapluus, traditsiooniliste meestetööde tegemine või laste kasvatamine?
Peab tähendama, et meedia on naissõdurite suhtes hellem ja tähelepanelikum kui meessõdurite suhtes. Kui naissõdur saab surma või vigastada, on see nii ajakirjanike kui lugejate silmis suurem tragöödia, kui et sama oleks juhtunud mehega. Ja selline suhtumine on täiesti arusaadav, isegi ürgne: aegade algusest saati on ju üritatud naisi sõjast eemal hoida!
Selle kohta on hea näide, kui Iraani piiril võeti hiljuti kinni salk briti sõjaväelasi, kellest üks oli naine. Daamist tehti kohe meediakangelane, et näe, üheaastase lapse ema nii ohtlikus olukorras. Justkui oleks unustatud, et kõik Iraagis ja Afganistanis teenivad Euroopa sõdurid on seal vabatahtlikult töötavad professionaalid, mitte üldmobilisatsiooni värvatud. Miks ei küsita (või küsitakse liiga vähe), miks üheaastase lapse ema üldse sõtta ronib? Kas naine, kes kuude kaupa oma väiksest lapsest eemal viibib, on hea ema? Kas on naiselik asetada oma laps olukorda, kus tal on tavalisest palju suurem võimalus orvuks jääda?
Last but not least – mis on üldse tänapäeval “naiselik”? Kas (silikoon)rindu upitav nabapluus, traditsiooniliste meestetööde tegemine või laste kasvatamine?