Muda kui vorm ja muda kui sisu

Kuidas šokeerida kodanlast, kes on Von Krahlis juba ammu perset näinud, küsib „Kõntsa“ vaadanud Hans H. Luik.

false

„Kõnts“

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo. Töö kehaga Jüri Nael.

Valguskunstnik Petri Tuhkanen. ­Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper.

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha.

Esietendus Teatris NO99

17. oktoobril 2015.

Teatri NO99 „Kõntsast“ lugesin esmalt Tiit Pruuli ägamist, kelle tütar Helena selles tükis mängib. Kena tütreke rebitakse paljaks ja koonupidi mutta. Ent laval pole ju Tiidu tütar. Seal väänleb etenduskunstnik Helena, loomas aasta üht meeldejäävamat rolli. Pühendunult mängib, tulemuseks on meeldesööbiv piiridenihutamine.

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on lavastanud balleti, mida tantsitakse mudas. Vormivõte on ühekorraga nii jahmatav kui loogiline. Mullas, hiljem mudas, näeme näitlejaid tantsimas, hiljem roomamas, justkui vastutahtsi, mingi väljastpoolt pealesurutud rütmi kütkes. Vägev kujund. Esinejate ja saali vahel on klaas, mis seab õnneks eksperimendile piirid. Mõned tükid muda lendavad üle klaasi. Sõnnikulõhna pole tunda.

Näitlejatest tõmbavad tähelepanu mõistagi Rasmus Kaljujärv, Marika Vaarik ja Helena Pruuli. Raskes konkurentsis tähelepanu pärast staar Kaljujärvega tegi ilusa mudakoonust Jumalapoja rolli Jörgen Liik. Kõigile trupi liikmetele pole tähendusrikkaid liikumisi ja poose jätkunud. Mängijad ei otsi kontakti, vaid tõuklevad raevus, rusutuses, läheduse puuduses.

Sellel hetkel jääb kujundi areng peatuma ja vaataja pannakse kodanlase olukorda, keda „moodsad artistid“ üritavad šokeerida. Ent kuidas šokeerida kodanlast, kes on Von Krahlis juba ammu perset näinud? Muda topitakse pähe, topitakse suudluse asemel suhu ja püksi. Muidugi topitakse. Mängitakse Jee­sust, mängitakse vastamata hellust, vastatud sadismi, nunnasid-hoorasid. Sõjaväelist diktaatorit seekord ei mängita.

Näitlejast tehakse totaalses teatris muidugi kuulekas tööriist. (Minu isa lahkus omal ajal Moskva Teatriinstituudi näitlejaõppest, sest seal sunniti „laua all roomama ja karjuma“, nagu ta ütleb.)

Läksin teater NO99 „Kõntsa“ vaatama, nagu minnakse vaatama tõsist kunsti, mida „peab“ vaatama. Mitte eriti entusiastlikult, ent asjalikult. Nagu eesti kunstnike näitust või Pärdi muusika lavastust. Etendus mängitakse maha ühe hooga. Poole pealt hakkas tunne, et vajatakse pööret, sest „sisu“ ei kanna.

Mida nimetaksin siinkohal mudaballeti sisuks? Esiteks, muidugi, vormiotsingu puhul vorm ongi sisu. Seda sisu on „Kõntsas“ küll ja küll. Üsna kirgas kujund loodi stseenis, kus naised ja mehed, ninali kõntsas ja tagumik püsti, läbi muda oma „elujooni“ vedasid. Nagu kooreüraskid Peeter Lauritsa fotonäitusel „Codex naturalis“ Vaalas.

„Kõntsas“ edastatakse mõtet, nagu oleks inimkond omadega kinni jooksnud (on või?) ja me ei mõista üksteist (ei mõista või?).

Selle lavastuse ideeliseks sisuks, mis vahepeal väetiks jäi, on võõristuse ja võõrandumise mäng. Seesama mentaalne virisemine, mida näeme meie filmilavastajate filmides keskealise mehe ängist. Seesama sisaldub ka Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi näituste juhuslikes hüplevates videotes või installatsioonides. Edastatakse mõtet, nagu oleks inimkond omadega kinni jooksnud (on või?) ja me ei mõista üksteist (ei mõista või?). Kunstnikud piinlevad, et see teade publikuni tuua – publik aga mõnikord hoopis haigutab maailmavalu peale...

Ent „Kõntsa“ etenduses tuleb pööre. Pöörde toovad elevandid. Järsku on meie ees stseenid elevantide karjast, harmoonilisest ja väga elusast, kes saabuvad lavale haiget karjaliiget lohutama. Muda peale laotatakse eleegilised ja suured emotsioonid. Von Krahlis tormasid elevantide asemel mõnikord lavale indiaanlased. Etenduse tasakaal sai päästetud.

„Kõnts“ meeldib minu arust rohkem kunstniku tüüpi vaatajale ja vähem ajakirjaniku tüübile. Teksti on „Kõntsas“ minimaalselt, seetõttu ennustan lavastusele head edu Eesti teatri eksportlavadel.