Mustlased minooris
Punkooper “Mustlaste aeg” mustlaskeeles.
Nenad Jankovici tekst Gordan Mihici ja Emir Kusturica originaalstsenaariumi
põhjal. Lavastaja Emir Kusturica. Muusika Dejan Sparvalo, Nenad
Jankovic, Stibor ja Emir Kusturica. Muusikaline juht Dejan Sparvalo.
Mängivad No Smoking Orchestra ja Garbage Serbian Philarmonia.
Kunstnikel on värvide täpseks määramiseks paljudel
toonidel spetsiaalne nimetus. Ooker on midagi muud kui kollane ja violett pole
lihtsalt lilla, rääkimata purpurist, mis on hoopis midagi muud kui
punane. Muusikutel on sõnavaraga pahasti – enamik kasutatavast
terminoloogiast on nagunii itaaliakeelne, kuid puudu on ka näiteks
helilaadi erilisust määravad terminid.
Pariisis
Bastille’ ooperiteatris 26. juunil esietendunud punkooper
“Mustlaste aeg” on 99 protsendi ulatuses minoorne – ühe
mažoorse refrääni erandiga. Samas on kasutatavate minooride
skaala vägagi lai ja tavalise kurva minoori kõrval on esindatud
helge minoor, irooniline minoor, sarkastiline minoor, masendav minoor, reibas
minoor ja pühalik minoor jne.
Etendus algab
sissejuhatusega tõsises minooris, lavale ilmuvad ebamaised
pikad naisterahvad / inglid koos peategelaste – vanaema (Gorica Popovic)
ja Perhaniga (Stevan Andjelkovic). Kuulutatakse ette kogu loo kurba
lõppu.
Kohe seejärel saabuvad haned – nemad on
lavastaja firmamärk (nagu ka igasugused lendavad objektid – katused,
kalad, inimesed...) – ning nad kakerdavad laval stseenist stseeni,
pakkudes vaatepildi maalilisusele lisaks ka ehedat helitausta.
Nüüd võivad saabuda kõik teised tegelased –
inimesed, kääbused, üksteist taga ajavad kastid, ekvilibrist,
palli mängivad poisikesed. Üleelusuurune papist kalkun. Veel suurem
üleelusuurune papist kalkun.
Vaatemäng jätkub
hullumeelses minooris – esitatakse number, kus põlvpükstes
nilbe keskealine meesterahvas ahvatleb noort tüdrukut lauluga, milles
riimuvad disko ja San Francisco. Järgneb lüürilises minooris
duett, kus äsja üksteist leidnud noored seisavad sinise kuu paistel
tõelise kose all.
Kogu etendus on
dekoratsioonivahetuspauside ajal pikitud videoprojektsioonidega –
näidatakse stseene Emir Kusturica samanimelisest 1989. aastal valminud
filmist, Maradonat, Robert de Nirot. Tsitaate on kasutatud ka muusikas –
mustlaslauludele lisaks kostab kaheksakümnendate diskot, itaalia ooperit
ja jupike “Roosast pantrist”.
Nagu ütles üks
kuulus mees – kui sa kirjutad maha ühelt autorilt, on see plagiaat.
Kui kasutad (ära) paljusid autoreid, on tegemist uurimusega.
Etendus jätkub rõõmsamas minooris, saabub
rikas ärimees Itaaliast, polkasammul järgneb talle press ning neid
takistavad kalašnikovidega turvamehed. Lavale sõidab traktor
haagissuvilaga. Kui pidutsemisest on küllalt, hakkab kõlama
idamaine minoor, ärimees võtab Perhani ja tema õe Danira
(Marijana Bizumic) linna kaasa ning katused lehvitavad neile
hüvastijätuks tiibu.
Järgmises pildis kõlab
Milano katedraali taustal koor, lauldes “Tänan sind, emake Euroopa
demokraatia, Foxi ja MTV eest”. Kerjuspoisike kuulutab kõigile, et
ta on sõjaohver ning tappis oma venna, kuid ometigi tahab
süüa... Peategelased on jõudnud paradiisi ja peavad seal
nüüd hakkama saama. Kirgliku minoori saatel tehakse kõik, et
ellu jääda, rikutakse ja kehtestatakse reegleid. Kellel on, sellelt
tuleb võtta. Kellel pole, see sureb ise.
Mustlased
mustlasteks, kuid eks läinud ju mö&
;
;
;oum
l;dunud sajandil täie hooga käima üleilmne välja- ja
sisserändamine – ikka paremat elu otsides, sest parem on seal, kus
meid ei ole.
Suurlinnades võib kohata igasuguse
nahavärviga inimesi – kui Eestis elades võiks arvata, et
Euroopa on valge nahavärviga inimeste maa, siis Pariisis nii ei arvata.
Ega ka teistes suurlinnades. Mustlaslikkus ei küsi nahavärvist,
suurlinnades ollakse igast rahvusest mustlastega harjunud ning neid omal kombel
isegi soositakse ja peetakse linnaruumi osaks – igaüks hoiab hinge
sees, nagu oskab, ja teiste arvustamine pole kristlik – või nagu
prantsuse keeles öeldakse – katoliiklik.
Etenduse
lõpupoole saab hoo sisse tragöödia, tegelased jõuavad
tagasi koju, aga miski pole hästi. Perhani pruut Azra (Milica Todorovic)
ootab teise mehe last; Perhan tapab mehe, kes on lapse isa; naine sünnitab
lapse ja sureb, ristiisa pulmas tapavad juba kõik kõiki.
Järele jääb ainult väike poiss, kes Perhani matustel
varastab tema silmadele asetatud kuldmündid. Surnud sisenevad Milano
katedraali ustest ja tõusevad sõna otseses mõttes taevasse
nagu marionetid. Etendus lõpeb tõsises minooris, kui lavale
ilmuvad jälle etenduse sisse juhatanud ebamaised pikad naisterahvad /
inglid tõdemusega, et kõik läkski nii nagu ette kuulutatud,
sest selline on elu.
Muusika autorid on ooperi
peateemaks valinud Emir Kusturica 1989. aastal valminud samanimelises filmis
kasutatud meloodia, teised numbrid on enamasti uus looming. Ooperit saadavad
Garbage Serbian Philarmonia orkester ja No Smoking Orchestra, mille
liikmetest suurem või väiksem osa aeg-ajalt laval kaasa
lööb. Moes on akordion.
Miks seda ooperit nimetatakse
punkooperiks, jääb lõpuni arusaamatuks – kõige
rohkem mõjub see nimetus reklaamitrikina – või siis
peetakse kogu elu pungiks.
Etendus kestab kaks tundi ilma vaheajata
ning on filmiga võrreldes vägagi meelelahutuslik teos – nagu
headele teostele kohane, möödub aeg ilma, et mõte kordagi
puhvetile libiseks.
Kui teatrist väljun, on Bastille’
väljakul alanud gay-paraad.
Reet Kõik on
reklaamivallas töötav diplomeeritud muusik.