Nädala album A: The Flaming Lips"'At War With The Mystics"' (Warner Bros)
Multifilmirobotid, äärepealt funk, hiline Pink Floyd ja palju muud Oklahoma futuhipide uues fantaasiamaailmas.
Heade plaatidega on see probleem, et nendega on rohkem probleeme kui halbade plaatidega. Seesama uus ja järjekorras 11. Flaming Lips siin – nende vaata et parim mõnede arvates. Küsigem, kas ja kuidas võiks ta teie elu paremaks teha?
Ühesõnaga, kui sul on muresid, kui sa hoiad kardinad suletuna, sest osa sinu kodustest viirastustest muutuvad päikesest toidetuna suuremaks, siis mida õieti too Oklahoma trio sinu pimedas toas teha võiks? Mööblit ümber paigutada? Just. Teha midagi minevikuliselt kodeeritut uues järjekorras. Täpselt seda nad teevad.
Flaming Lips hakkab tööle siis, kui sa mängid väga täpselt nende reeglite järgi. Kui sa lähed nende möbleeritud maailma ja oled seal piisavalt kaua taipamaks, kui vaimukad nad on. Siis tuled ära. Aga nemad ise mingit uut reaalsust sinu ellu küll ei kalla. Liiga hermeetiline on see plaat, liiga efekte täis ja liiga poleeritud disainiga. "Hea", seda küll.
Mõnikord tundub, et neid huvitavad klišeed konstruktsioonidena isegi rohkem kui emotsionaalne toime. Avalugu "The Yeah Yeah Yeah Song" näiteks on kokkuvõttes üsna totter ja ärritav, aga tehniliselt on see multifilmirobotite koor koos 70ndate staadionirokist kopipastitud kitarriga… Ei, ma ei teagi, mis ta on… Teine lugu "Free Radicals" meenutab Prince’i, aga on selline peaaegu-funk, mitte kordagi päriselt, funk-tsionaalselt funky. Parematel lugudel pole eraldi võetuna rohkem mõtet, kuid nad on, kuidas öeldagi, "paremad". Kolmas lugu näiteks – "The Sound Of Failure" – 60ndate hipipop filtreeritud läbi 70ndate leebe raadiosõbralikkuse.
Kriitikud on eelisseisus. Järgmiste laulude aegu pomisevad nad selliseid nimesid nagu ELO, Supertramp, Peter Frampton. Ja mida plaadi lõpu poole, seda enam räägivad nad progest, selles võite kindlad olla. Lemmiknimi on Pink Floyd, hiline Pink Floyd, mu sõbrad. See on mugav ja toimiv – proge ilma improvisatsiooni, teravate servade ja naeruväärsuseriskideta. Proge nagu "The Division Bell", puhas irdsümfooniline stuudioläige, kõrvaklappidesse hästi istuv mass ja meelepett. Ma tean, et see on liiga lihtne, et olla tõsi, aga kui ta ka tõsi ei ole, siis ikkagi – "The W.A.N.D." ja "Pompeii Am Götterdämmerung" on mu siinsed lemmikud. Esimene imeb ennast isegi väga arvestatava rifi külge, teine teeskleb algusest peale, nagu oleksid tal tiivad. Lõpulugu "Goin‘ Out" tuleb kõigest sellest muidugi puhtalt välja. Ikaros on turvaliselt maandunud. Ma panen plaadi riiulisse ja katsun oma eluga edasi minna. Kui ma seda plaati edaspidi kohtan, ütlen sõbralikult tere. 7
