Nädala album: Elutähis kitarril ja häälel

Mari Pokinen “22”
(Mari Pokinen)

Mari Pokineni häält kuulsin esimest korda aastaid tagasi ühes Klassikaraadio meeleolusaates. Kaikus tütarlastekoor, soleeris aga hääl, mis väga osavalt ja samas tundlikult mängis just-just levineva auto-tune-häälekooliga, murdes ja lõigates kõrgusi naturaalselt, ilma igasuguse tehnikajebjunnita. Võisin isegi leida annuse moodsat R’n’B-tunnetust ja nimi läks kirja, lootuses imehäält kindlasti veel kuulda.

Seda, et Mari on jõudnud nüüdseks oma debüütplaadini, saab pidada üheks selleaastaseks vaikseks imeks. Hääl-ja-kitarr-tüüpi naislauljate seltskond on meil, vaadetes nullindate keskel üle maailma levinud folgivaimustust, isegi üsna tagasihoidlik. Jah, Eva Mitreikina puudutas hämaramaid indie-salonge, Pokineni nimekaim Mari Kalkun õõtsus õnnestunult pärimusmusa ja šansoonide vahel. Nüüd on meil Mari, kelle seos folgi ja mitte eriti vaimukate nais-Tätte paralleelidega on tõestatav ainult faktiga, et ta saadab ennast kitarril.

Olulisim, mis lauljanna esimeseks ja kokkuvõtvaks elutähiseks valminud plaadil kõlama jääb, ongi hääl. See, et instrumentaariumi praktiliselt polegi, meenub hiljem ebaolulisena. Kui proovida kirjeldada häält paberil, siis jäävad alles ainult mitmeti mõistetavad kõlksud nagu siirus (mingi looduslaps?), puhtus (ingel?) ja üks päris klaar väljend – selgus. Puuduv raskepärasus ja õrn pilk eluvaadetele läbi armastuse prisma päästab siin kõik olukorrad ja jätab teravamad nõudmised kaugemale – Mari annab enda meeleliigutused, mida võib uskuda. Plaadi muudab tähiseks ka habrast meeleolu täiuslikult kindlustav plaadikujundus – isiklik taskualbum koos tunnet kandvate piltide ja tekstidega. 10