Nädala album: Kindlameelne ätituud — pisaraid pole tarvis

Coldplay “Mylo Xyloto”
(2011)

Uus Coldplay album on kaua valminud, on nad ju teada-tuntud pikaajalised plaadisepitsejad. Briti pop-roki lipulaev on oma viienda stuudioalbumiga liikunud eemale algsest kodusest ja kohati liigagi isiklik-naiivsest indie-rokist. Algusest peale on Coldplays olnud popmuusikalist otsekohesust ja laiale kuulajaskonnale vastuvõetavat vormiselgust. Alates “X&Y” (2006) albumist on bänd otsinud oma kõlapildis järjest enam n-ö ebamaist avarust. “Viva la Vida” (2009) hiilgas just staadionihümnidega ja võiks öelda, et “Mylo Xylotol” saavad need ja eelmainitud taotlused kokku ka millegi uuega.

Varasest on järel teatav sisemine tundetõmblus, mis Chris Martini vokaalis puhta kitarri najal endiselt töötab (“U.F.O.”, “Us Against the World”). Staadionihümnid on esindatud ning ebamaise avaruse saavutamiseks peaaegu kogu helikeel metalseks keeratud. Samas on selles sümbioosis midagi mahlast. See teadlikult jõuline liikumine elektroonilise suunas on üks positiivsemaid uuendusi Coldplay arengus. Plaadi üks paremaid lugusid, “Princess of China”, mis koostöös Rihannaga omandab R’n’B maastikule kohast klubimaiku, näitab selgelt, kuidas Coldplay on oma popmuusikalise kuuluvuse omaks võtnud. Nad ei püüdle enam nukra monotoonse kitarriga kuidagi eriti alternatiivselt kellegi pisaraid kiskuma, vaid on omandanud kindlameelsema ätituudi.

Sõnadestki kuuleme rohkem valu tänapäevase indiviidi kogemuse ja ühiskonna aadressil, mitte niivõrd kellegi personaalsetest heitlustest. Selles osas huvitab kohe täitsa ausalt, et kas järgmisel plaadil saavad nad ka U2 kummitustest lõplikult lahti. Algus on igatahes tehtud.

Akustika, elektroonika, sümfoonia ning rokk ühinevad siin plaadil millekski, mille nimel Coldplay võib rahulikult rusikaga oma rinnale lüüa. Aga nüüd sosinal neile, kellele Coldplay alati on meeldinud: see võib vabalt olla üks nende parimaid plaate… 7/10