Ma olen mitu aastat unelenud – nii kaua, et olen ise sellest unistusest tüdinenud, selle intensiivsemast fantaasiavoost kõrvale juhtinud – aeglase muusikaga peost. Et tasase ja pikaldaselt areneva muusikaga jõutakse tantsupõrandal kõiki meeli hõlmavasse eufooriasse. Et ei pea tingimata olema kohe kaasahaarav ja pingeline rütmi-thrill.

Olen seostanud seda vastureaktsiooniga moodsas muusikas valitseva ründava iseloomu ja totaalse infoküllasuse vastu. Ja et selline reageering, mattumine pikkamööda liikuvate helipilvede sisse, on üsna laialdane – sellest annab tunnistust ambientnew-agekosmichebalearic, kõiksugu hüpnagoogia ja Hype Williamsi tõus.

Peaks olema ju sellised peod võimalikud? Minu meelest küll. Aga tegelikult ei ole. Me proovisime ükskord, eelmisel kevadel, aeglase muusika pidu varalahkunud ööklubis Protest. Ättend oli madal, kohaletulnuid jäi ka väheks, isegi Protesti tipptundidel varasel hommikul. Vist ikka ei meeldi inimestele selline idee. Aeglane muusika – no kuidas see saab pidu olla, kuidas see üldse peoga seostub? Võimatu.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel