Plaadi enigmaatiline ava- ehk nimilugu võib mõnele kõrvale meenutada Messi “Avamängu”, ja kui see paralleel on juba tekkinud, on sellest raske lahti saada. Järgnev “Vihmalugu” on märksa maavillasem, progeroklik kõla kohtub kvindihüpetes kepsleva keskaegse tantsuga. Järgmise pala “Aeronaut” pehmed modulatsioonid sobiks heliribaks mõnele hüpnagoogilisele seisundile – sama kehtib “Üle vee” elektrooniliste sillerduste kohta. “Tasasele maale” on seevastu krautroklikult kosmiline bluusjämm ühel motiivil ja harmoonial – kosmilise roki mõjusid kannab ka “Tasasele maale III”. Enamikus lugudes on aga löökriistadega ettevaatlikult ringi käidud, mis iseenesest on voorus.

Selle üldise siira helguse ja sujuva kulgemise teel seisab paar hargnemispunkti või katkestust. Näiteks orientaalse helilaadiga rütmikas “Saunik” kasutab teatraalset groteski, mis pole olnud võõras ka Weekend Guitar Triole. 50sekundiline “Asteroidid” aga mõjubki juhusliku asteroidiparvena, mis vaid hetkeks riivab atmosfääri ja eksitab tähelepanu. Albumi n-ö lisalooks valitud “Deep C” (esimest korda ilmunud WGT 1997. a plaadil “3 on 1”) on iseenesest ilus lugu, kuid katkestab n-ö päris-lõpuloo vaibumisest kumisema jäänud vaikuse ning on võrdluses teiste paladega silmatorkavalt melanhoolne. Kuid vahest pärinevadki rõõm ja kurbus samast allikast?

Puhtkõlaliselt on album väga mitmekesine, kõrvupaitava avara ruumiheliga, hästi produtseeritud. Jürjendal ise kasutab nii akustilisemat kitarrikõla, nostalgiliselt sumeda kõlaga ülevõimendatud e-bow-huilgeid kui kitarrisüntesaatorite, modulaatorite ja efektidega ulmeliseks muudetud heli. Lisaks figureerivad plaadil külalismuusikud: Arvo Urb koosseisust Fragile (löökpillid) ja Aleksei Saks ansamblist UMA (corno da caccia), samuti Riho Sibul (kitarr), Lotte Jürjendal (hääl), Anti Jürjendal (tšello), Madis Metsamart (löökpillid), Andi Pupato (löökpillid) ja Geoff Leigh (flööt). Selle albumi järel tunduks väga loogiline ka edasine koostöö Imandra Lake’i või Tehnoloogilise Päikesega. 10/10