Algupärane 1960. aastate garaažirokk ja 1970. aastate punk võivad olla sama surnud kui Antiik-Rooma mütoloogilised kättemaksuvaimutarid selle power-trio nimes, aga nende pärand ei hääbu. Samamoodi nagu ÜRO salaprotokollide nõudmisel peab igas elektri ja raadiosidega varustatud riigis tegutsema mõni „oma Motörhead“ ja „oma Ramones“, on Dead Furies võtnud enda kanda The Stoogese vaimu ja vaibi kehastamise jooksva sajandi teisme-aastate Eestis. De­büütalbumil õnnestub see neil täpselt nii palju kui tunnustavate noogutuste ja rütmiliste põlvetõmbluste esilekutsumiseks parasjagu vaja.

Iga pala eraldi võttes sunnib rokisõbra kähku helitugevusnuppu otsima, sest – oh-oh-hoo, ja-jah, nagu ütles Bullerby vanaisa kaugeid aegu meenutades – ehedat, paukuvat, plärisevat, puusi ja muid piirkondi nõksutavat mässurokki tunnevad fuuriad Ardo Kivi (vokaal, kitarr), Robert Kõrvits (basskitarr) ja Erik Weiland (trummid) peensusteni ning kopsaka stoner- ja desert-rock’i pagasiga Magnus Andre produtsendikäsi on selle tunnetuse elulised elemendid keetnud kokku mahlaseks nostalgiakompotiks. 

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel