“The Smell of Our Own”
(Rough Trade)
Nad räägivad, et gay-Polyphonic Spree? Jah, aga korrutage see sajaga.
Kõigepealt tõmbame joone alla siia – see on eriti ilus muusika.
Loo “Day Is Dawning” kohta ütles üks inimene ühes kohas liiga täpselt, et see on “muusika, mida mängitakse Paradiisis päikesepaistelistel suvehommikutel” ning nö suures plaanis võib seda iseloomustust laiendada tervele albumile, mille on sealt taevasest sfäärist maa peale toonud 13-liikmeline Toronto orkester The Hidden Cameras. Ainult et, kui juba olla Paradiisis DJ, siis mängiks seda ka lõunal, õhtul ja öösel. Aastaajast olenemata. See on tõesti nii ilus.
“The Smell of Our Own” on folk, on 60ndate suve-pop, on pikaldastel akordidel rutjuv indie ja on kindlasti kirikumuusika. Mitte päris gospel. Selline helgust-ja-heldust-puiskavad-rõõmsad-usuvelled-kusagil-pargis rohkem. Sillerdav, altarlik ja transslik. Paisuvad ja aina transformeeruvad meloodiad. Maapealsetest tegelastest tuleks nimetada veel Mercury Revi ilumeelt, kuid mitte nii sünget. Spiritualizedi souli. Loos “Smells Like Happiness” kajab see veider The Proclaimers.
Nii. Nüüd ütleks veel, et üks selle aasta tähtteoseid on maandunud, ja loodaks, et te jooksete riburadapidi lähimasse interneti-poodi (Rough Trade’i plaadid ei jõua väga Eesti turule), aga see oleks vaid, kuidas öelda, pool tõest.
“The Smell of Our Own” on väga, väga, väga gay plaat ja üks lihtne Junior Seniori, TATU, Turbonegro ja Oksmaaga harjunud homofoob saaks siit siiski ilmselt krambid. Need imekaunid laulud ülistavad spermaplekke ja –lõhna, mehe kaenlaaluse soolast ja magushaput maitset ning räägivad hingestatult armastatud mehele peale pissimisest (“Golden Stream” ja “The Man That I Am With My Man”).
The Hidden Cameras friik strateeg ja diip põhimees Joel Gibb tundub olevat üsna veendunud gay-misjonär, kes enne ei peatu kui kogu maailm on homo. Laulus “Ban Marriage” (mega ülemaailmne peolugu; kui see pane sind tantsu lööma, siis…!) nõuab ta omasooliste abielude keelustamist(, sest need võtavad Joeli arvates kogu gayks olemise mõnu ära). Laulus “Boys of Melody” (jumalik enne-pidu lugu) hüüab ta kõiki poisse endale järgi marssima. Ning laulus “Shame” (ilmselt kõigi aegade ilusaim pärast-pidu-istumise lugu) kutsub ta mitte-vähem otsekoheselt “just drop the wife / and pick up men, pick up men”. Ja nii, ausalt öeldes, edasi.
Tõenäoliselt peitub selle maagilise muusika ja Joeli Gibbi läbipaistmatu mõistuse vahel veel üsna palju salapärast - jätaks näiteks teie avastada bändi logo ning kontsertesinemiste iseärasused, mis kogu selle asja veel kummaliseks teevad – ning ei julge öelda, et siin oli nüüd kogu tõde. Aga üks aasta 2003 tähtteoseid ON küll maandunud. 10
SIIM NESTOR
