Nädala Album

Scissor Sisters

“Scissor Sisters”

(Polydor)

Selle aasta esimene Uus Suur Gay Bänd. Ja nende 70-ja-80ndalik debüüt.

Ajast aega on heterotest popkriitikud rühmadesse kogunenud, et vastata olulisele küsimusele – milline too õige gei-pop ikkagi praegu on? Kui ma sellest viimati oma toimetaja Nestoriga rääkisin, oli tema number üks jätkuvalt Hidden Cameras ja mulle tundub see jätkuvalt kuidagi liiga kahvatu ja liiga indie. Omakorda polnud Nestor lõpuni päri, et just New Yorgi anglofiilne viisik Scissor Sisters on tõsine argument.

Säherdused vestlused kinnitavad taas, et gei-pop on mõnes mõttes popmuusika essents just kriitikute jaoks. Et kõige kommertslikumadki jõujooned saavad siin ometi kunstilistena kujundatud, on temast kerge rääkida. Kui päris pop on kapriisne ja raskesti taltsutatav, siis gei-pop on juba ette kultuurne, juba ette teoreetiline, juba ette teadlik oma kohast ja koostisest. Ja ta ütleb lihtsalt seda, et kui sa näed läbi, millest popmuusika tehtud on, siis suudad sa kasvõi võltsingu kaudu tema tõelisi (edetabeli)kõrgusi järele aimata. Popstaariks olemine on pealispinna, teeskluse, alasti ambitsiooni küsimus. Võtke Pet Shop Boys või Frankie Goes To Hollywood Või võtke Madonna. Eks ole?

Ja näete nüüd, mis sellessamaski arvustuses juba juhtuma on hakanud. Sellisest muusikast võiks tema üksikosi loetledes rääkima jäädagi, enne kui keegi teist jõuab vahele hüüda aruka küsimuse – on see pagana Scissor Sisters kuidagi ka päriselt hea?

Ma arvan, et suures osas on küll. Aga kuidas seda teile seletada? Olgu, „Take Your Mama Out“ on minu esimene valik ja ma jään sellele kindlaks. Aga kui ma ütlen, et see kõlab nagu Elton John, et seal on 70ndate stiilis kitarrisoolo ja funky, justkui Rolling Stonesilt hiivatud klaver, siis.. mis siis? Miks ma usun, et see on üldse kompliment? Ja miks ma olen valmis nii kergesti sisse kukkuma. Siin on häid 70ndate stiilis lugusid veelgi, aga ka näiteks „Music Is A Victim“ oma elegantse, R&B pastishiga pole ju iseenesest suurem kui osade summa, või kuidas?

80ndatele viitavad stiilivektorid on siin plaadil isegi kurioossemad. Siin on Bronski Beat („Tits On The Radio“), Thompson Twins („Lovers In The Backseat“), Nik Kershaw („Better Luck Next Time“). Ehk pole singel „Comfortably Numb“ mitte vähem hermeetiline, kuid ometi on midagi veidramat siit raske leida – Pink Floydi oopus on justkui nakatatud Bee Geesi geneetilst koodi meenutavasse viirusse ja Jake Shearsi falsett on päriselt, tõsiselt irreaalne. Just Shears jääb ette siis, kui ma tahaksin siin plaadil näidata tõelist keskset toetuspunkti. Kui me esimest korda kohtume, on avalugu „Laura“ kestnud sekundeid ja paistab kujunevat kergelt koomiliseks oma akordionisimulatsiooni, klaveri ja kogu rütmiskeemiga ning alles Shears päästab ta millekski selliseks, mida tasub meelde jätta.

Nii et Scissor Sisters – jätke meelde… 8

Tõnis Kahu