„ema!“ vaatamine nõuab raudseid närve ja tugevat südant. Ja otseses mõttes, sest Darren ­Aronofsky uus film on nii karm, et võtab ka kõige kogenumal õudukasõbral südame puperdama. See on nagu halvas unenäos, kus oled sattunud lennukile ja äkki öeldakse, et kõik peavad nüüd ­välja hüppama, sest nii oli ju alguses kokku lepitud. Oled paanikas ja püüad meeleheitlikult meenutada, kas tõesti oli selline kokkulepe, ja kui oli, siis miks sa sellega nõusse jäid. Nii lennutab ka „ema!“ vaataja maailma, mis on pinev ja kaasakiskuv, ühtlasi vastik, närvesööv, hirmutav, jälk ja ebamoraalne. Tahaks hüüda: „Ei, palun ei, ma enam ei jõua seda vastu võtta!“, samas jääd tardunult paigale, et kõike aina rohkem endasse ahmida.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel