Eluloofilmid, eriti ajastudraamad, kipuvad ikka ühte ja kahjuks stereotüüpsesse seepiakarva auku langema. Nii on esmapilgul ka kirjanik Thomas Wolfe’ist pajatava „Geeniusega“. 1920ndate New York on täis pruune ja halle ülikondi, möödunud aeg on udune ja pime, mööbel vaid tumedast puidust ja iga naistegelane kannab koduski viimistletud vesilokki. Romantiseeritud kujutlus ja pehme esteetika langevad siin siiski õnneks ka teemaga kokku.