Päriselt see ei õnnestugi. 1930ndatel naiivse vaimustusega Nõukogude Karjalat üles ehitama sõitnud Ameerika soomlaste saatust võib ette aimata ka vaataja, kes sellest midagi ei tea. Kuid mingis mõttes polegi see filmi eesmärk. Pigem tahavad stsenaristid Annila, Tuuri ja Aku Louhimies näidata terrori dünaamikat ning inimpsühholoogia keerdkäike oludes, mis paljastavad talumatu julmusega seda, kuivõrd vähe ikkagi üksikisikust sõltub.

Filmi keskmes on Jussi Ketola, kellest on Tuuri kirjutanud terve romaani­triloogia, mille esimeses osas rändab Ketola Ameerikasse, ehitab seal pilvelõhkujaid ning võtab omaks sotsialistliku patsifismi õpetuse; teises osas naaseb ta kodumaale, püüab hoiduda kodusõjast, kuid satub valgete sunnil langenute küüdimeheks. Kolmandas osas püüab Ketola mineviku varjudest vabaneda, peab talu ja kasvatab lapsi, kuid satub oma ebatavaliste vaadete tõttu Soome paremäärmuslaste sihikule.
SOTSIALISTLIKU ÜHISKONNA EHITAJAD KARJALAS: (vasakult) pastor Toivonen (Hendrik Toompere), Jussi Ketola (Tommi Korpela) ja Sara (Sidse Babett Knudsen).

Filmi alguses näemegi maaeluidülli ja hetk hiljem seda purustavaid kaadreid, kui must auto – sümbol, mida kohtab filmis hiljemgi – sõidab taluõele ning ­Tommi Korpela mängitud Ketola topitakse sinna, et ta n-ö küüditada. Tegu oli 30ndate Soome paremäärmuslastele eriomase praktikaga – kommunistid või nendeks peetud inimesed nabiti kinni, kolgiti läbi ja viidi autoga Soome idapiirile, et rahvuse reeturiteks nimetatud võiksid minna üle piiri seltsimeeste juurde.

Ketolale tehakse kohe selgeks, et mingist naasmisest ei saa juttugi olla, unustagu oma pere, teda ootavad nüüd uued ülesanded. Samal ajal on nii tema kui ka vaataja avanevast pildist segaduses. Nimelt on Karjalasse saabunud tuhandeid Minnesota soomlasi, kes on põgenenud majanduskriisi ja ebavõrdse kohtlemise eest ning ehitavad innukalt üles sotsialistlikku ühiskonda. Olud on veidrad: salongis mängib džässbänd, palliplatsil võtavad omavahel mõõtu pesapalli­võistkonnad, kauboikaabudes asunikud panevad hardas palves käed kokku. Ja seda kõike seltsimees Stalini valvsa pilgu all, kes on father to us all, nagu lausub hingestatult kolhoosi Hopea pastori (sic!) Toivoneni (Hendrik Toompere) poeg (Hendrik Toompere jr) hetkel, kui mustad varjud kogunevad raske, kuid optimismist laetud elukorralduse kohale.

Rääkides mustadest varjudest, siis siin on eriline koht Lembit Ulfsakil, kelle viimaseks rolliks jäigi NKVD majori Novikovi osatäitmine „Igitees“. Kuigi Eesti näitlejaid on selles Eestis vändatud filmis palju, on nad valdavalt taustal või episoodilistes osades. Ka Ulfsak on taustal. Kuid seda mõjusam. Sõnatult, veidi kühmus ja morni näoga jälgib Novikov silmanurgast oma käpiknuku, joviaalse ja nilbelt omameheliku Karjala julgeolekumehe Kalloneni (Hannu-Pekka Björkman) käitumist. Algusest peale on selge, kelle käes on võim. Novikovi ilmumine on kui külm hingus, ta esindab ürgkurjust ning suu teeb ta lahti vaid korra, et käratada tõrksust näitavale Ketolale: „Заткнись, блять!“ Sellest piisab täiesti. Võimas.

Nagu öeldud, on filmi üldine suund suuresti ette teada – 1930ndate teisel poolel toimus N. Liidus kursimuutus, põhirahvuse eelistamise poliitika ehk коренизация lõpetati ja nagu selles riigis kombeks, toimus see lõpetamine põhjalikult. Ehk koos poliitilise suuna lõpetamisega likvideeriti ka sellega tegelenud inimesed. „Igitee“ eesmärk pole muidugi neid protsesse põhjalikult selgitada, nõnda võibki jääda veidi segaseks, miks ikkagi algab terror, kuid teisalt – just seletamatus seletabki asja kõige paremini. Tagantjärele on ju lihtne näha kursimuutusi Nõukogude rahvuspoliitikas, kuid selle teerulli alla jäänud inimesed ei saanud ise mitte midagi aru ja tundsid üksnes hirmu. Selles mõttes oleks sobilik lisalugemine „Igiteele“ kevadel Piret Saluri eestinduses ilmunud Sirpa Kähköneni „Graniitmees“, mis kirjeldab Leningradis elanud soome kommunistide saatust 1920ndatest kuni Suure Terrorini.
TERVETULOA NEUVOSTOLIITTOON! Uut sotsialistlikku ühiskonda ehitama saabunud Skandinaavia päritolu ameeriklased palvehetkel, paremal püsti seismas pastor Toivonen (Hendrik Toompere).

„Igitee“ on muidugi isikulugu. See pole kangelase lugu. Ketola ei ole kangelane. Teda võiks ehk nimetada ellujääjaks, kuid siinses kontekstis oleks sellel sõnal halb maik. Ei, ta ei reeda kedagi. Kuid ta on ka jõuetu midagi muutma. Kes tol ajal poleks olnud? Võib-olla see kahjuks ongi ajaloo suurim õppetund – seda ei saa muuta. Ning ellujäämine on samuti juhuse asi.

Ega palju polegi filme, kus sääraseid asju „Igiteega“ võrreldava vahetusega oleks näidatud. 1992. aastal valmis Venemaal Aleksandr Rogožskini film „Tšekist“, kus on üsna naturalistlikud stseenid Tšekaa tegevusest ja massihukkamistest 20ndate N Venemaal. Samas mõjuvad nad Annila filmi kõrval oma väljapeetuses suisa koomiliselt, sest „Igitee“ mõned karmimad lõigud on oma armutuses üsna võrreldamatud. „Igiteest“ saab ühel hetkel vaat et õudusfilm.

Vahest see ja filmi üleüldine paatosevaene, registreeriv hoiak ongi need, mille tõttu ei mõju lõpplahenduse ettearvatavus igavalt. „Igitee“ polegi seiklusfilm. Kindlasti tuleb seda vaadates arvestada tõika, et see on valminud Soome Vabariigi 100. aastapäeva puhul, mistõttu tuleb filmi kahtlemata vaadelda ka soomlaste enesemõtestamise valguses. Nõnda saab vaid nõustuda Soomes kõlanud arvamusega, et on hea, kui riigi juubeli puhul ei nähta ajalukku vaadates ainult talvesõda, sest soomlaste lugu on viimase sajandi jooksul olnud tunduvalt keerukam.

Kinodes alates 1. detsembrist.