Nädala film „Igitee“
Iga ajaloofilm seisab silmitsi küsimusega: kuidas jutustada huvitavaks lugu ja hoida selles pinget, kui lõpp on niigi teada? Võiks isegi öelda, et lavastaja Antti-Jussi Annila ülesanne oli veel topeltraske, sest põhineb ju „Igitee“ mitte lihtsalt ajalool, vaid ajaloost jutustaval Antti Tuuri romaanil, mis veel omakorda on saanud innustust Pentti Haanpää 1931. aastal kirjutatud romaanist „Nõiaring“.
Päriselt see ei õnnestugi. 1930ndatel naiivse vaimustusega Nõukogude Karjalat üles ehitama sõitnud Ameerika soomlaste saatust võib ette aimata ka vaataja, kes sellest midagi ei tea. Kuid mingis mõttes polegi see filmi eesmärk. Pigem tahavad stsenaristid Annila, Tuuri ja Aku Louhimies näidata terrori dünaamikat ning inimpsühholoogia keerdkäike oludes, mis paljastavad talumatu julmusega seda, kuivõrd vähe ikkagi üksikisikust sõltub.
Filmi alguses näemegi maaeluidülli ja hetk hiljem seda purustavaid kaadreid, kui must auto – sümbol, mida kohtab filmis hiljemgi – sõidab taluõele ning Tommi Korpela mängitud Ketola topitakse sinna, et ta n-ö küüditada. Tegu oli 30ndate Soome paremäärmuslastele eriomase praktikaga – kommunistid või nendeks peetud inimesed nabiti kinni, kolgiti läbi ja viidi autoga Soome idapiirile, et rahvuse reeturiteks nimetatud võiksid minna üle piiri seltsimeeste juurde.
Rääkides mustadest varjudest, siis siin on eriline koht Lembit Ulfsakil, kelle viimaseks rolliks jäigi NKVD majori Novikovi osatäitmine „Igitees“. Kuigi Eesti näitlejaid on selles Eestis vändatud filmis palju, on nad valdavalt taustal või episoodilistes osades. Ka Ulfsak on taustal. Kuid seda mõjusam. Sõnatult, veidi kühmus ja morni näoga jälgib Novikov silmanurgast oma käpiknuku, joviaalse ja nilbelt omameheliku Karjala julgeolekumehe Kalloneni (Hannu-Pekka Björkman) käitumist. Algusest peale on selge, kelle käes on võim. Novikovi ilmumine on kui külm hingus, ta esindab ürgkurjust ning suu teeb ta lahti vaid korra, et käratada tõrksust näitavale Ketolale: „Заткнись, блять!“ Sellest piisab täiesti. Võimas.
„Igitee“ on muidugi isikulugu. See pole kangelase lugu. Ketola ei ole kangelane. Teda võiks ehk nimetada ellujääjaks, kuid siinses kontekstis oleks sellel sõnal halb maik. Ei, ta ei reeda kedagi. Kuid ta on ka jõuetu midagi muutma. Kes tol ajal poleks olnud? Võib-olla see kahjuks ongi ajaloo suurim õppetund – seda ei saa muuta. Ning ellujäämine on samuti juhuse asi.
Ega palju polegi filme, kus sääraseid asju „Igiteega“ võrreldava vahetusega oleks näidatud. 1992. aastal valmis Venemaal Aleksandr Rogožskini film „Tšekist“, kus on üsna naturalistlikud stseenid Tšekaa tegevusest ja massihukkamistest 20ndate N Venemaal. Samas mõjuvad nad Annila filmi kõrval oma väljapeetuses suisa koomiliselt, sest „Igitee“ mõned karmimad lõigud on oma armutuses üsna võrreldamatud. „Igiteest“ saab ühel hetkel vaat et õudusfilm.
Vahest see ja filmi üleüldine paatosevaene, registreeriv hoiak ongi need, mille tõttu ei mõju lõpplahenduse ettearvatavus igavalt. „Igitee“ polegi seiklusfilm. Kindlasti tuleb seda vaadates arvestada tõika, et see on valminud Soome Vabariigi 100. aastapäeva puhul, mistõttu tuleb filmi kahtlemata vaadelda ka soomlaste enesemõtestamise valguses. Nõnda saab vaid nõustuda Soomes kõlanud arvamusega, et on hea, kui riigi juubeli puhul ei nähta ajalukku vaadates ainult talvesõda, sest soomlaste lugu on viimase sajandi jooksul olnud tunduvalt keerukam.
Kinodes alates 1. detsembrist.