Kui algne „Kingsman“ aasis mõnuga ­James Bondi ja kõigi teiste spioonilugude klišeesid, on järjefilm selles osas tunduvalt tagasihoidlikum ja tavalisem.

Taron Egerton naaseb ekraanile Eggsyna, kes oli kunagi Ida-Londoni põhjakihi pätt, kuid on tänaseks muutunud lihvitud kommetega superspiooniks, kelle tüdruksõber on juhtumisi Rootsi printsess (süžeekäik, mis näib olevat omamoodi vastulöök originaalfilmi lõpus aset leidnud seksisteeni tabanud kriitika suhtes). Uues linaloos peab Eggsy tegutsema Kuldse ringi nimelise terroriorganisatsiooni vastu, mida juhib sotsiopaat nimega Poppy Adams (suurepärane roll Julianne Moore’ilt). Eggsy ja Merlin (Mark Strong) leiavad end peagi Ameerikast, kus nad kohtuvad oma ookeanitaguste ametivendadega ja ka mõne kolleegiga, keda nad juba ammu surnuks pidasid.

Siin on nii paroodia kui satiiri momente – näiteks poolhull USA president, iroonilised kommentaarid Ameerika elustiili kohta ja paar torget jabura suhtumise osas narkootikumidesse –, kuid need on siiski tagaplaanil võrreldes arvukate muljetavaldavate märulistseenidega, mille koreograafia on üle mõistuse uhkelt koos muusikaga ekraanile seatud (selline stiil on muidugi tänapäeva kassahittides normiks saanud).

Filmis on ka cameo Elton ­Johnilt (kellel näib olevat rohkemgi ekraaniaega kui palju promotud Channing Tatumil), mida kasutatakse kui neljanda seina mahamurdmise katset ja mis peegeldab paljuski kogu filmi olemust – ei suudeta lõplikult ära otsustada, kas see film tahab olla paroodia või võtta end tõsiselt.

Hoolimata uue „Kingsmani“ teatavatest tonaalsetest ebakõladest on siin siiski piisavalt ägedat märulit ja teraseid kilde, et pakkuda ühtekokku nauditavat meelelahutust.

Kinodes alates 22. septembrist.