NÄDALA FILM | „Lucky“ sunnib meid surmaga leppima
John Carroll Lynch on näitleja, kes on nägupidi tuttav üsna paljudest filmidest ja seriaalidest, näiteks Coenite „Fargost“ ja Eastwoodi „Gran Torinost“. Nüüd, 50. eluaastates mehena jõudis ta oma debüütmängufilmi lavastamiseni.
„Luckys“ on oluline tegelane kodust põgenenud kilpkonn Theodore Roosevelt, kelle omanik Howard (David Lynch) on sõbra kadumise pärast väga mures. Nagu Roosevelt, nii liigub ka Lucky Arizona kõrbelises kliimas ringi nagu iidsest ajast pärit sooniline reptiil – omas tempos, omades mõtetes. Ja nii nagu Howard peab leppima Roosevelti minekuga, sunnitakse ka meid leppima Lucky peatse lahkumisega – ning õpetatakse seda protsessi veidi teistsuguse pilguga vaatama kui seni.
Näitlejate omavaheline mäng selles filmis on täis vastastikust austust ja armastust. Dialoogid on kergelt absurdimaigulised, aga hingekriipivalt sügavad. Kui filosoofilised, paratamatusest ja surmast kõnelevad teosed tekitavad autoreis sageli kiusatust muutuda pretensioonikaks, oma nägemust peale suruda, siis J. C. Lynch on läinud hoopis teist teed – ta käsitleb rasket teemat leebe leplikkuse ja kerge muigega, tänu millele on „Luckys“ hämmastavalt palju tagasihoidlikkust ja nukrat ilu. Midagi nii liigutavat pole ma kinos väga ammu näinud.
Kinodes alates 29. märtsist