„Lucky“ peaosas mängib kinolegend Harry Dean Stanton, kes suri möödunud aastal 91aastasena, see roll jäi suurel ekraanil talle eelviimaseks. Film räägib üsna ebaseksikast teemast – ühe vana inimese elu lõpust. Kaamera jälgib ­Luckyt (Stanton), kes ärkab, võimleb (pannes võimlemise ajaks tossava suitsu ilusti tuhatoosi ootama), joob piima ja kohvi ning jalutab mööda oma väikelinna ringi, siin-seal miskit asjatades või kellegagi juttu puhudes. Mees teab, et paratamatult tuleb tal varem või hiljem oma kauboisaapad nurka visata, seega käivad jutuajamistest läbi teda eesootava surmaga seoses valdavad tunded. Need on eksistentsialistlikud, sageli eleegilised vestlused moraalist, filosoofiast, üksildusest, aust ja sõprusest. Naljakad ja kohutavalt traagilised vestlused.

„Luckys“ on oluline tegelane kodust põgenenud kilpkonn Theodore Roosevelt, kelle omanik Howard (David Lynch) on sõbra kadumise pärast väga mures. Nagu Roosevelt, nii liigub ka Lucky Arizona kõrbelises kliimas ringi nagu iidsest ajast pärit sooniline reptiil – omas tempos, omades mõtetes. Ja nii nagu Howard peab leppima Roosevelti minekuga, sunnitakse ka meid leppima Lucky peatse lahkumisega – ning õpetatakse seda protsessi veidi teistsuguse pilguga vaatama kui seni.

Näitlejate omavaheline mäng selles filmis on täis vastastikust austust ja armastust. Dialoogid on kergelt absurdimaigulised, aga hingekriipivalt sügavad. Kui filosoofilised, paratamatusest ja surmast kõnelevad teosed tekitavad autoreis sageli kiusatust muutuda pretensioonikaks, oma nägemust peale suruda, siis J. C. Lynch on läinud hoopis teist teed – ta käsitleb rasket teemat leebe leplikkuse ja kerge muigega, tänu millele on „Luckys“ hämmastavalt palju tagasihoidlikkust ja nukrat ilu. Midagi nii liigutavat pole ma kinos väga ammu näinud.

Kinodes alates 29. märtsist