Haiguste ja surma ärapetmise teema ei ole soome-ugri mütoloogias võõras. Kui ukse taga luuras mõni ravimatu haigus või koguni Surm ise, siis usuti, et ei aita muu, kui kavalus appi võtta – näiteks pidi musta surma eemal hoidma ka see, kui lõhkuda ära kõik üle ojade ja jõgede viivad purded, sest vett haigus kardab. Küll aga pidi ette vaatama, et mõni hea inimene haigust kogemata ise üle vee ei aita, sest Katk võis vahel võtta vaeslapse kuju ning haledalt jõe ääres nutta.

Filmi „Mees, kes üllatas kõiki“ stsenaristid ja režissöörid Natalja ­Merkulova ja Aleksei Tšupov on aga võtnud Siberi eeposest pärit mütoloogilise loo isapart Žambast, kes kavaldas teda otsima tulnud Surma üle, püherdades teetolmus ning maskeerides end niimoodi halliks emapardiks, ning tõstnud selle konteksti, kus igivana lugulaul hakkab kõnetama tänapäeva inimest ning torkima väikese külaühiskonna mädapaiseid.